eksprementaal-innovaatiline umbrohutõrje

kultiveeritud piindramaalõ pandse pääle kuurmakattõ. sääne viis and küll pikemba ao pääle tulemusi, a mull om õnne paar nädalit aigu. vast õks häotas veidü orashaina.

väega kasulinõ sittuja

Maavagõl(vihmauss) om üts kistumalda kasuliõ asamiis. Timä takast välla tulõv sisaldas:
11 kõrda inämp kaaliumi
7 kõrda inämp fosforit
5 kõrda inämp lämmastikku
2,5 kõrda inämp magneesiumi ja
2 kõrda inämp kaltsiumi
kui sääl saman kõrval olev muld. Määne keemiatehas ! Ja seo kõk ilma paha haisuta.

redis nõst pääd

edimetsõ tegenmise nurmõl

Põra om sõs kats päivä nurmõl tegutsetu. Kats hektarit ristiku nurmõ laskse ägliga üle. Vähemb
piindramaa sai är kultiveeritus. Piindtramaal om nakanu orashain võimust võtma. Seoga om nigu ulaka latsõga palju tegemist, et teda veidükegi kontrolli. Inne külbmist tulõ vast viil kats kuni kolm kõrda kuldivaatoriga üle kävvü. 

jogurt ja innovatsioon

Iga asi peab arenema. Innovatsioon on on meie teejuht, nagu räägivad targemad meie valitsuses. 
Otsustasin siis minagi innovatsiooni võidujooksust osa saada. Esialgu on see ainult minu isiklik 
areng,  aga ehk jõuan kunagi ka kaugemale. Mõtlesinenda jaoks jogurtit innoveerida, alustasin algmaterjalist, ehk siis piimast. Lehmapiima asemel võtsin kitsepiima. 
Protsess on sama, aga tulemus vähe teine. Konsistents on paksem, vett ei tule peale, maitse 
tugevam ja omapärasem. Tundub, et magusam.

haljas tüküs lavvale

Keväjäne rohelise valik om kimmäs. Juba om lavval võismalille lehe, nõges, murulauk. Täämbä saa vast edimesõ püdsehaina (naadi) salati. Vitamiine egal puul, lähet tarõst välla ja omgi kõk käe ulatusen. Ei pea joht maksipuudin järjekõrran saisma.
Kasvuhuunen om hinnäst vaotsalõ kasuma aanu redis ja salat. 

Sookurg

Kahjuks ei ole mul endal head pilti, kasutan siis teiste omi.
Esimese pildi autor on Arne Ader, teise pildi autor on Enn Loit ja kolmanda pildistanud Aivar Veide.


 

Looduse ilu

Sookured on kohal ! Oma silmaga veel ei näinud, aga huikeid on soost kuulda. Nii vara pole nad kunagi tulnudki, nad on vähe hilised saabujad. Ehk on luuresalk. Äge ! Sookurg on mu üks lemmikuid. Natuke inimpelglik, tundlik ja lihtsalt ilus.  Kevadel on Ess-soo äärsed nurmed nende saabumise paigaks ja toidulauaks, osa jäävad siia, enamus leheb edasi. Sügisel jälle koonduvad nad siia nurmedele kokku. Siis on äge vaadata nende lennuharjutusi. Nagu lennuväe õppus, imelik kohe, et nii tundlikud ja õrnad linnud on suutelised selliseks distsipliiniks ja drilliks. Olen neid loendanud paarkümmend üle saja.
Veel on neil koht, kuhu tulla, selles peab tänama Urvaste valla inimesi, kes hoolivad
oma kodukohast ja on asunud väikest Ess-sood kaevandajate ja riigi eest kaitsma. Aga varsti võib juhtuda, et sookurgede huigete ja ilusa lennu asemel on kuulda masinte  
müra ja näha tolmu lendamist.  Loodame siiski, et mõistus võidab ja kurgedel on koht tulla aegade
lõpuni. 

perenaine käsitööst

Käsitööd on lahe teha. See rahustab. Nagu meditatsioon või mantra, kuid see rahu tuleb läbi füüsilise tegevuse. Mäletan, et juba väiksena sai linikukesi heegeldatud ja ka tikitud ning õmmeldud. See viimane ei kukkunud just eriti hästi välja, kuna liiga suurte õmblusvarude tõttu oli endale õmmeldud öösärk hoopis minu emale paras! Esimesed kaltsuvaibad kudusin 13 aastaselt, vanaema ja tädi juhendamisel. Eelmise aasta septembris sain tänu kahe projekti vahelisele pausile aega taas sellega tegeleda - tänu tädi abistamisele jõudsime 1,5 m vaiba pooleteise päevaga valmis. Tunne oli mega - just selline, et olengi midagi ilusat ja suurt valmis teinud. Alguses ei raatsinud vaipa mahagi panna, kuid nüüd ta on endale hea koha leidnud meie majas.
Loodan, et leiame lähiaastatel ka oma majja kangasteljed, millel saab esialgu vaipu kududa, hiljem aga näiteks sõbasid. Kui teadjamad inimesed appi tulevad...
Eelmine aasta oli üldse produktiivne aasta, jõudsin kududa pehmed heidesallid nii endale kui kallimale, samuti valmisid mitu kõlavööd ja võinuga, samuti eelpoolmainitud vaip. Muidugi on see suurte käsitöö tegijate kõrval 3-päeva töö, kuid minu jaoks suur saavutus :)
Võinoa meisterdamine on tegelikult väga lihtne ja rõõm on ka suur, kui juhuslikult näppu ei lõika. Siis on valus edasi teha. Kõik kohad verd täis ja mäkerdan ka noa kokku. Ja haav ei jää kinni, kuna tahan ikka edasi meisterdada. See on lahe, kuidas suvalisest tükist kadakapuust hakkab välja kujunema midagi...
Aga varsti tuleb hakata titale igasugu asju tegema – heidepükse ja voodipesu ja sitse-satse (kui on tüdruk). Õmblusmasin on ka selleks puhuks olemas juba – vana hea Singer, aastast 1929 ja väga hästi hoitud, mille saime Tartust armsa Veerakese käest, kelle vanatädile masin kuulus. Õpetuse peal on kirjas „Käsitusõpetus Singer õmblusmasina jaoks nr. 15 (tsentraal-pooliga) perekonna tarwitamiseks“. Samuti kirjas WÄGA TÄHTIS hoiatus „Pahanduste ära hoidmiseks ärge unustage osta õli, nõelu, osasi ja niite ainult Singeri kauplustest ehk Singeri agendelt“! Ma kohtuks hea meelega Singeri agendega :) Samuti kirjas siin, et kas olete näinud, kuidas õmmeldakse masinal elektri abil? Milline progress......