määnegi pernaasõ äri
Eppu blogi lugedes nägin oma suureks rõõmuks, et on välja tulnud raamat „Minu Ameerika 2“, mille tutvustuses oli toodud ka katkendid raamatust. Üks neist katkenditest (mida kahjuks enam ei leia), algas umbes nii: „vaata enda ümber olevaid asju, kus need on toodetud, kuidas sinuni jõudnud...“. Ja mul tuli meelde, kuidas just see artikkel, mis oli Rohelise Värava veebiväljaandes avaldatud, viis mind järjest edasi uute avastusteni. Esmalt juhatas see artikkel mind blogimaailma juurde ja teisalt sügavamalt kaasa mõtlema roheteemade osas.
Minu jaoks jagunevad raamatud lugemisstiili järgi kaheks – need, mille loen kohe läbi ja need, mis seisavad voodi juures kaua. Epp Petrone „Minu Ameerika 1“ kuulub neist esimesse kategooriasse. Selle lugemine oli justkui hea filmi vaatamine, milleks valmistud ette – tass head teed, mugav tugitool, laps magab õues, seega tunnike naudingut garanteeritud. Ja raamat saigi ühe päevaga läbi loetud, sest see oli nii pagana kaasahaarav!
Minu meelest on see raamat eellugu „Roheliseks kasvamine“ raamatule. Mis sellest, et kõik peatükid pole rohelised, vaid ka teistes toonides, isegi mustades (11. septembri lood). Aga püüd harmoonilisema elukeskkonna poole (mis tähendab suuresti ka rohelisema), on ikkagi paljude lugude alatoonis olemas.
Äratundmine oli loos „Hirmus on New Yorgis elada“ - eriti lause „Ameerika telekanalid on meistrid hüsteeriat üles keerama... (lk 113)“ Tundub, et mitte ainult ameerika telekanalid....Mul meenub oma elust kevadine Iirimaa, kui algas Iraagi sõda ja sealsetest telekanalitest paistis, et kohe kohe hakkab kolmas maailmasõda. Nii uskusid ka kõik inimesed pubis, kus töötasin. Loogiline, et kohe hommikul tööle jõudes lülitati pubides telekad sisse ja iga kümne minuti tagant tuli BBC kanalil „breaking news“, kus korrutati kõik uuesti üle, näidati lähikaadreid, ekspertarvamusi jne jne. Külvates sellega hirmu ja õudust igal sammul. Grrrrrr, ka mul hakkas asjade arenedes järjest kõhedam olla ja nii ma otsustasingi üsna pea tagasi Eestisse tulla, kuigi oleks vast muidu pikemaltki olnud.
Päris hea pildi maalib autor sealsest Haigekassasüsteemist või õigem oleks öelda süsteemitusest. Sest kui oleks süsteem, siis asjad toimiksid. Võrreldes jälle Eestiga, ei saa muidugi mitmekuulisi arstioote järjekordi kah normaalseks pidada, kuid ikkagi on mingi mõistetav loogika olemas.
Hea raamat on see, mis mõjub...näiteks paneb kaasa mõtlema, unistama, tekitab soovi minna reisima või otsima lahendusi. „Minu Ammerika 1“ mõjus! Istusin pärast raamatu lugemist arvuti taha ja googeldasin New Yorgi kohta. Vaatasin pilte tänavatest. Inimestest. Mõtlesin sellele, et nüüd tean natuke paremini, kuidas seal elatakse. Kuidas üks pool-eesti perekond seal elas. Ja kuidas neile sealne elu tundus.
* Mõtlesin pikalt, et kas võtta osa Eppu blogimängust. Mind ahvatles võimalus saada kingiks tasuta raamat (valin siinkohal Minu Ameerika 2), kuid samas on see postitus tehtud selleks, et saada. Mitte, et mul poleks tekkinud raamatut lugedes neid emotsioone, mida tahtnuks jagada, kuid poleks seda vist muidu blogisse pannud. Samas, süüa teen ju ka sellepärast, et saada...kõht täis ja meel heaks saada. Igaljuhul aitäh selle võimaluse eest. Ja isiklikult hindaksin neid postitusi raamatute arvustuse osas kõrgemalt, mis tehtud enne blogimängu, sest seal oli puhas soov jagada oma tundeid ja mõtteid...
