vahtnõ rahvatarkus

egä vihm joht täämba taiva ei jää...

vabarna

seo aastak om hää mara aastak. vabarna omma nii suurõ ja nii pallo, et vaalva õkvalt varre vasta maad, säänest asja pole joht inne nännü.

a, et mille ma kõnele

a, et mille ma kõnele ja kirota võro keeli ? väega lihtsa, sääl olõi joht sääntsit andsakit sõnnu, nigu : tarvikud, teavikud, teavitama, taristu, valgusti, panustama, jalatsid, poodlema jne kiäki pole väega tahtnu seod kiilt vägüsü moodu perrä muuda, saanu esi ummasuudu edenedä.

kümme aastat, või nii...

seo aasta om sõs väiku juubel, või nii, om siin maal elätü 10 aastaka, üts nelländik mu elotiist. aig om lännü peris kipõlt, elotuse ja majapidämise luumine sisustas õks inämbüse ao. kümme aastaka tagasi ei olnud liinast maale koliminõ viil peris muudu lännü, a edimäse pioneeri olliva tegutsema naanu :) mõne juba ka täämbätsõs liina tagasi kolinu. ma või ütelda, et ole nigu maa olõmisega är kohanenu, või sõs ma olegi  uma olemuselt inämp maaineminõ. latsena suviti vanaimä man maan ollen, tundse hinnäst inämp kottal olõvat, kui liinan.
päävaraamatule kirotamine on jäänü kah suutumas harvas, eks aastatsõõri kirä omma paika saanu ning ütest ja samast tegevüsest vast pole mõtet egä aasta kirotada.