juttsälg e kitsõ poiss om umale määndesgi tõve üles korjanu. lümfisõlme omma suure kui väiku kanamuna. hummen tulõ luumaarstilõ helistada. a muidu um kevväi huu sõsse saanu, vällan üle 20 kraadi lämmit. kasvuhuunõn kasussõ jõudsalõ kõk seo, miä sai maha külvätüs. välläst saa juba morolauku ja ka rabarber om oma nõna välla pistnu. täämpänõ päiv sai inämpjaolt traktoriga nurmõ pääl olles. lahkse kamarat, et saas paar hektarit kaara külvata.
käve täämpä võrun turupääl jogurtit otsman. ja mis ma näe, nopri letin om müügin timä hinda tettü juust, hinnaga 70 kruuni killu. mu arust väega hää hind, kui puudin om juustu killu ikka sinna saa kruuni kanti. küsse müüja käest õkvalt kas säilitusaineid ka om ja sai vastusõs, et ei ole. mull tull õkvalt nii hää miil, et ostse kolm tükkü. ja tei õigelõ, maitsa om ka väega mõnus. ma eelista alati väiku tuutjate süügi kraami ja kui viil uma võrumaa miis tege säänest hääd asja sõs om õks õige asi. muidu siin võru kandin es olnu sukuki ,ilma keemiata, väiku tegijatõ juustu saia, põha eestin om saida farmi mahe juust, aga seo lõuna puule ei jõvva. nii kavva ma sõs osta nopri juustu, kui esi saa ütskõrd nii kavvõndalõ, et saa naada kitsõjuustu tegemä.
täämpä laskse kitsetallõ edimõst kõrda vällä pääva kättõ. kooserdasiva paar minutit ringi ja sõs lätsiva imä perän lauta tagasi. es olnu joht vaimustusõ märkõ sukuki.
ütspäiv istuti sitikmara puhmi. kaibsõ mulku ja äkki käve sulpsatus ning lapju katte puulest saati maa sõsse. naksi sõs lähembalt kaema ja avasti, et morokamara all, nii 25 sm sügavusõl om väiku viikogo, säält kai viil vasta üts jämme traadijupp. edimõnõ mõte oll, et ma olõ mõne vana kao pääle sattunu, a mu teeda seo talo kaotusse pää kaivu joht es olnu. siis mõtlimigi esaga välla, et seo om õks vana elektriposti mulk, mia om täüs aetu, sõs kimmäs kamar pääle kasunu ja alt muld sõsse vaonu. nii olligi sinna tühimikku keväjäsõ vii umale pesä tennü.
sündisiva sõs kui ma naabrimehega pernaasõ vanembite man sitikmara puhmi tuuman oll. lätsi lauta ja mida ma näe, üts väiku kitseke sais uma värisevate jalgu pääl. tõist es mannu joht tähele oll tõne keran nukka lännü, vast ol sõs peraminõ. oi kui pisikese na õks omma. pääle lõunat ole sõs päämisõlt nuure õnneliku imakitsega ja kate väiku tallõkõsõga tegelnu. vett viinu, põhku mano tasnu jne. üüsi lubasi külma, tulõ sõs üüsi ka kaema minna.
üts tass tsaid, mii tavalisõlt joht ei mõtle kost seo tsai peri om, kuis ta kasvatatu om, kui pallo timä pääle luudust kulunu om. siin om kats joonist, miä näütasõ häste katte erinevat tiid, kuis umale tassi tsaid saia ja mis seoga kõk üten tulõ. kahos omma joonise inglise keeli, a ma arva et pildi kõneleva hinda iist ja nii pallo saa välla ka lukõ kui vaja.
pildi omma peri: http://www.spiralseed.co.uk/permaculture/
pernaanõ korrastasi täämpä ürdipiinart ja kuusõoste alt tulliva vällä halja melissi lehe ja kaetushaina varrõ. egas sõs midägi, kui õdagus melissi tõmmist tegemä.
eela sai sõs tettüs edimänõ külv. kasvuhuunõlõ sai külvatüs redis, salat, till, spinat ja põrknas. muld oll juba mõnusalt lämmi, siimne piässiva nakkama õkvalt idänema. pääle sai viil katteluur pantus kui tingimusõ hää, sõs või edimäse saagi saia juba kolme nädali pärast. aid om viil lumõ all, nii et morolauguga lät ka viil aigu.
mahlakuun saa õkvalt viis kuud, kui kitsil kosilane külan oll. kuu tõsen puulen piäs sõs tulemusõ ka ilmavalgust nägema. kindel olõ ma õnne väiku kitsõ pääle, om tõne ümärik ja utar om ka suures lännu. tõisist ei sa joht häste arvo, kirriv om nigu vähe ümärik, a must om õks saledakõnõ. ei tiiä, eks aik näütas, ma esi arva, et na õks kõik omma sedapsi. kui lumi vähe inämp är sula ja mu pinnu hunniku lumõ alt vällä tulõva, sõs piä kipõlt nakkama lauta sulgõ tegema, et kui väiku kitse sünnüsse, sõs sa na õkvalt imäga tõisisit är eräldata, muidu võiva viil tallekõsõ är sõkku.
