täämpätsõ ilmaga, lumõ ja maruga, omma kõge paremba jalanõu õks vana hää lubjavildi. loomulikult oll hiir mu vilte sõsse pesä tennü, ma egas juhus saputi vilti inne jalga panekut ja ets kae, hiiresitaga ütten linnasi säält vällä ka priske hiir. a viltega oll väälän hää, lumi es tulnu seere vaihelt sõsse ja lämmi oll kah. tuul om marutuna juba ülõ katõtõist tunni ja egalõ puule hangi aounu. vaibumisõ märke viil joht olõ õi, tundus et järjest kimmämäs läät, egal juhul om akna takan kõva ulgminõ ja vihin.
