juba tükk aigu tahtse minna pärnu endla teatrile kaema tükkü, külmale maale. võtse sõs riidi hummokul suuna läbü tartu ja viljandi pärnu puulõ. jätse pernaasõ latsiga viljandile ja esi sõs pärnu puulõ edesi. tükk oll hää suumlaisi kirotatu, naarda sai nii, et kõtt kõveran. pääle kolme tundi teatrit lätsi uma pärnu kuulivelle mano, kiä oll juba sanna kütte ja olled külma pannu. ta elas pärnumaal suurte mõtsade vaihel. hummoku naksi sõs kodo puule tagasi tulõma. juba iilmine õdak kai, et tuul om kimmas ja aia tii pääle lummõ. kuni viljandini oll tii inämp vähemp, kohati nilbõ a lumme oll veidü. kui olli uma pere viljandist pääle korjanu ja võtse suuna õkvalt kärgulale. võeh sa tsika kos pääle viljandit naksi pinnatuisk, tii oll kohati väega luminõ ja näta kah es olnu midägi, tulli sõita sõs katskümmend kilomeetrit tunnin. sääne kimmäs tuisk ja lumi oll kuni holdreni vällä, pärast läts vähe parembas, a kohati oll õks väega jube so tii. üttegi sahka ka es olnu nätä. tunne oll, et põra oleki ma külmälõ maale jõudnu. kärgula külan oll sahk käünü, a uma talotii oll täüs tuisanu. kaibse lapjuga nii pallo tiid valla, et sai auto tsuurõtii päält är. vedasimi sõs pernaasõga latsõ kelguga ja muu kraami käe otsan tarõ mano. a õdagu kuue aigu tulldi sõs ka mii tiid valla ajama, tuu pärast olõmi mii väega tänuliku, keset tuisku ei piä kiäki tulõma eralde mu tiid valla tegema, a hää inemese tulliva, tänud viil kõrd ! üldse omma mii vallan talotii kõrralikult ja kipõlt valla aetu. a traktor näie ka hirmsat vaiva, et tiid valla lükata edimäsed viiskümmend miitrit laskse ta õks tigukäigun, lumi oll häste kimmäs. sahaga vast ei olõski saalt läbi tulnu, a traktoril oll takan lumepuhur, seoga sõs sai tii valla.
