om kuigimuudu nii kujunenu, et mi käumi sannan pühapäävil, kui just mõnel tõsen nädäli päevan sälg sügeleme ei nakka. mi uma sann ei olõ viil valmis, käüme esä sannan, vai kui kutsutas sõs ka külä pääl. maarahval oll sann õks pühä kotus, kos tuldi ilmale ja mõsti uma iho ja henge. kõneldas, et sannan ei tohi joht kisada, ropendada, ega peeriskleda. ma ei mõtle ja tunne vähe tõiste, kui ma lähe nigu sanna sõs ma anna uma henge ja iho sanna kätte puhastusõs, lase hinä hindäst priis. ja seo mida sann minust vällä pitsitas ei ole inämp mu hindä tetä, kõk miä vällä tule om oige, higi, halva ja hää mõtte, laulu, roppuse ja peeru. vahest tule õks kimmäs lauluisu pääle ja sõs lase õkvalt mitu regilaulu jutti. vahest tuleva väega hää ja vabastava mõtte. aitüma sannaimä ja sanna esä.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar