üks unistus

mul om üts hõlahus, nätä ja kullelda, kuis väiko latskõsõ umavaihel võrokeeli kõnõlõsõ :)

vahtnõ rahvatarkus

egä vihm joht täämba taiva ei jää...

vabarna

seo aastak om hää mara aastak. vabarna omma nii suurõ ja nii pallo, et vaalva õkvalt varre vasta maad, säänest asja pole joht inne nännü.

a, et mille ma kõnele

a, et mille ma kõnele ja kirota võro keeli ? väega lihtsa, sääl olõi joht sääntsit andsakit sõnnu, nigu : tarvikud, teavikud, teavitama, taristu, valgusti, panustama, jalatsid, poodlema jne kiäki pole väega tahtnu seod kiilt vägüsü moodu perrä muuda, saanu esi ummasuudu edenedä.

kümme aastat, või nii...

seo aasta om sõs väiku juubel, või nii, om siin maal elätü 10 aastaka, üts nelländik mu elotiist. aig om lännü peris kipõlt, elotuse ja majapidämise luumine sisustas õks inämbüse ao. kümme aastaka tagasi ei olnud liinast maale koliminõ viil peris muudu lännü, a edimäse pioneeri olliva tegutsema naanu :) mõne juba ka täämbätsõs liina tagasi kolinu. ma või ütelda, et ole nigu maa olõmisega är kohanenu, või sõs ma olegi  uma olemuselt inämp maaineminõ. latsena suviti vanaimä man maan ollen, tundse hinnäst inämp kottal olõvat, kui liinan.
päävaraamatule kirotamine on jäänü kah suutumas harvas, eks aastatsõõri kirä omma paika saanu ning ütest ja samast tegevüsest vast pole mõtet egä aasta kirotada.

hierarhiad

   päälik

nuurliikme

veepärlimäng

elo sitikmarapuhman

uibu palas

maru

taivas om jälki sääne, et tuul nakas varsti marutama

pildikesi ess-suust

kävemi täämbä ess-suun roitman.

valgus ja vari

must vari ja valgõ vari nagu latsõ noid kutsva

keväjäse häitsme

mõtsiku, inemese kutsva naid umbhainaks :)

suukure

üts suukure paar om hinnäst nurmele süüki otsma säädnü :)

rändaja

üts talleke om sõs uma imä puult är aetu. panni juba õkvalt tähele, et aino aja ütte tallõkõist nisa mant minema, sai sõs tõist vägüsü tissi otsa pantus. a seo olõi joht lahendus, põra saa sõs tallõke lutipudelast süvvä. ollen õnne päivä vanune, kippusi ta sulust välla ja ümbre tsõõri roitma, üts hummogo lätsi lauta ja es lõvva teda koskilt, peljässi juba, et om aiast vällä lännü ja mõni hulkja pini õnnes võtnu. suurendi sõs otsmisõ tsõõri aiast välla puule ja löüdse tõse traktori alt. põra sõs kannagi tallõkõ rändaja nimme :)

laupäevaõhtune süpriis

lätsis sõs puulpääva õdagu egäädagusele kitse suutmisele-juutmisele, naksi hainu sõime pandma ja kulle, et kiäki tege väega hallõ helü, etimäselt mõtli, et määnegi külakass omm uma poja lauta toonu, sõs kai helü puule ja oll kah määnegi väiku elukas üte kitse jalge man. sõs naksi kimmamält kaema ja oh üllätust, hoopis vohutall(kitsetall) ja viil kolm tükku. säänest asja küll plaanin es olnu, sai ju siku varakult kara mant är võetus, a juus sõs jõudseva uma tüü är tetä. tuu sama vohi kelle jalgu man üts tall oll, oll ja kahtlaselt ümärik. ja sõs löudse viil nukast nellandagi, nüüd tundusi asi väega kahtlanõ, ütel kitsel neli talle ja viil nii priske. sõs panni tähele, et vanaprovva lakk noist katte, asi selge, kats talle omma tima uma. aviti talle tissi otsa ning ehiti kipõlt üte sulu mano. vohu omma märksa eläjä na ei vaja sünnütamise man abi ja saava ummi latsiga esi nakkama :)

kevadkülv 2015

kats nädälit tagasi sai sõs edimäne kevväikülb kasvumajale är tettüs. maha sai pantus nigu õks rõdis, salt ning spinat. ma es viisinu kaeda, kas seo oll kõge varajasemb külb, vai joht.

karalaskmisõpäiv 2015

üleeela oll sõs karalaskmisõpäiv. nii varra pole seod, nii kavva kui mii kitsi peami vast olnu. haljast viil väega joht olõi, a kitse spüüvä ka hää miilega kullu.