vananaistesuvised kõrvitsad

vällän om illos vananaistõsuvi. a naisi om õks ürgaost pääle seotu ümäräte vormega, nii ma sõs lätsigi kürvitsaid piinramaalt är tuuma. kürvits om sääne laisa mehe vili, paned keväja rammusa künka otsa kasuma ja tulet sügüse vilju tarrõ hööritama. pernaanõ hoiat minnu, et kürvitsa omma viil suuremba, kui iilmine aasta, ta oll nädalivahetusen üte piraka kelguga väliküüki lohistanu. ma kai, et om pirakas küll ja arvassi, et seo om sõs kõge suuremb, a piindremaal tabasi minnu üllätüs, üts jurakas oll nii suur ja rassõ, et ma es jaksanu seod sukuki liigutada.

kõge suuremb

ümärik nigu kahurikuul

kõge vähemb

nii ma na sõs löüdse

kasulikud järjekorrad

om hää aig korjata võismalillejuuri, juure omma hüä kraami täus. kõge paremb om kaiba juuri piindremaalt, säält saa na häste kätte, mõra, vai haina sõsest om väega rassõ nõid välla urgitseda. seo kinnitas viil, et laisal aednikul om õks kergemb, kiä om hoolsastõ kõk võismalille suvõl välla kaknu, seo piät noid moro sõsse otsma minema. keväja lindava võismalillesiimne lakja ja osa satussõ piinresse, sääl na nakava kasuma ja sügüsõs omma joba päris suurõ ja kimma juurega, vat neo ommaki kõge paremba. hää vällä kaksata ja juure olõ õi viil är puitunu. nii saa kats tüüd üte kõrraga piindremaa puhtas ja ravimtaimõ karpi.

väike abiline

väikupernaanõ tege süvvä.

kelle kodu ?

löüdse kuremaravarre külest kellegi kodo, polnud hinne säänest nännü, kuna peremiist koton es olnu, vai oll ta sääl tassakõisti nukka pugenu, es saanuki ma teedä kiä sääl eläs.

kuremarjul

käve pühapääva suu pääl kuremarju otsman. sai paari tunniga pää puul pangi, es viisinu väega kavvendale minna, a lähembal om marju hõredambalt. ilm oll väega illos, päiv näüdassi marakotussõ kätte. kuremara omma väega hää hindä käkja, kaet maha kats marja, nakat lähembalt kaema kõk veretas marjuist.

maretilt tekk pealt

täämpä naksi sõs kartult võtma, ehk võtse maretilt teki päält, võeh sa tsika kui illusa vereva palge, nigu ladvaubina. kartul om kimmam, kui iilminõ aasta, om nii rusku suurutsõid, kui näpuotsa sugutsõid. umbhaina om vaihele kõvasti kasunu, eriti ohtjaid ja tsiatappu. and hainu ja sõnniku sõsen kasvatada külh.

trepipiire

juba hulga aigu oll päävakõrran trepile nuurperemehe vastanõ piire. eela tull vaim pääle ja võtse asa ette. materjalis üte mehanismi laudust kast ja paar vähembat mõtsakuiva palki. aigu võtse seo üte kimmä tüüpääva. puudikraami läts õnne kruvi ja neli lihvketast. või ütõlda, et õkvalt katssada eurut nigu maast löütü. sääne aid olõs koskilt puudist tuuduna vast nii pallo masnu.

paprika

terve suve om paprika vindunu, a põra vasta süküst om ta kimmält kasuma nakanu. luu häitsmeid ja kasvatas vilju.

ainering

ma ole hinne kah kirotanu luuduse mustilisõst tsõõrist. a seo om kimmäs värk, et tule hindalõ aig-aolt miilde tuletada. luudusen om kõk ütstõsele süük ja ehitusmaterjal. tei mõne sirgelduse mii talo ainetsõõreist. mida lähembal seo tsõõr toimus seda paremb ta inemesele om. uma jäägi viimine saitsme maa ja mere takka võt liiga pallo energiat ja vaiva. kui ma tühenda uma kompostkemmergu sisu mõtsa alla kos kasus lepp küttepuus, siis ma kiirenda seo lepa kasumist ning kõk seo om ilma rahalda. a kui ma lase sita viiga paaki vai merre, sõs ma kuluta vett, puhastusjaama kulutase vii puhastamisõs energiat ja jäägi jõudva õks koheki põllule. a targemb om õks kõk seo kulukas vaheastõ vällä jätta. vai süügijäätmõ, mia om õks targemb uma aian kompostiks tetä, kui prügimäele vidäda, kos ta metaani tekitas ja inemese õhku rikus.