olen kirjutanud:"kolm-neli aastat tagasi sain teada, et see kuidas me oma elu korraldame ongi permakultuur. teadmatult oleme oma kodu kujundanud tsoonide ja sektoritena. teadlikuna permakultuurist sai täiustatud katteviljelus peenraid, kasvuhoonet loodud erineva mustriga hugelkultuuri peenraid jne", tegelikult ikka ei olnud küll. permakultuur on siiski eelkõige disaini e kavandamise meetod, universaalne meetod, mida võib rakendada, enese elu, kodu, kodumajapidamise, ettevõtte, küla, asumi jne kavandamisel. seega ei tule haarata mitte labida, vaid paberi ja pliiatsi järele.
asjast hakkasin tõeliselt aimu saama 2011a lilleorus toimunud permakultuuri disaini sertifikaadi e pdc 10 päevasel, kursusel, kus õpetajateks albert bates, klaudia van gool ja maria antonieta martinez ning olles ise alates 2012 aastats kursuseid juhendanud.
aga lühidalt permakultuurist:
informatsiooni koondasid ja sellest permakultuuri lõid bill mollison ning tema õpilane david holmgren. nad mahutasid kogu tegevuse kome põhiväärtusse kaheteistkümnesse põhimõtesse:
põhiväärtused:
maa eest hoolitsemine
inimeste eest hoolitsemine
õiglane jagamine
kaksteist põhimõtet:
1.jälgi ja suhestu
2.püüa ja salvesta energiat
3.saa saaki
4.ära tekita jäätmeid
5.kasuta isereguleerumist ja aktsepteeri tagasisidet
6.kasuta väärtustaastuvaid teenuseid ja ressursse
7.kasuta reserve ja väärtusta äärealasid
8.vasta muutustele ja kasuta neid loovalt
9.kasuta ja hinda mitmekesisust
10.pigem ühenda, kui eralda
11.kasuta väiksemõõtmelisi ja aeglasi lahendusi
12.kavandamine mustritest detailideni
neid väärtusi ja põhimõtteid saab kasutada igal elualal ja igas olukorras, kujundades oma kodu, koduaeda, töökohta, küla või suurlinna. permakultuuri iseloomustab mitmekesisus ja funktsionaalsus. süsteemi iga elemendil peab olema võimalikult palju funktsioone. näiteks lohmu(swale) on vastavalt vajadusele maa kuivendamiseks, või niisutamiseks, erosiooni tõkestamiseks ning tema peendral saab kasvatada taimi.
minu üks lemmikuid printsiipe on, et probleem on lahendus, ehk aias ei ole mitte palju tigusid, vaid on vähe parte.
umbes samal ajal tuli idast vastu masanobu fukuoka oma loodusliku maaviljelusega(sellest kirjutan peale permakultuuri) ning arendades edasi tema mõtet, et tavapõllundus ja mõtteviis on nagu poks, ehk mitme löögi koolkond, kus probleemid lahendatakse mitme järjestikuse võttega; mahepõllundus on nagu karate, ehk ühe löögi koolkond, kus probleem lahendatakse ühe täpse võttega; permakultuur on aga löögita koolkond, ei ole kohta kuhu probleem võiks tulla.
siin mõned tekstid permakultuurist, millised on kirjas puhta elu blogis:
http://puhaselu.blogspot.com/2009/08/permakultuur-igauhe-okoloogiline.html
Permakultuur - igaühe ökoloogiline võimalus...
Mis on permakultuur ?
See on oma kodu kavandamine päikese liikumist, valdavaid tuuli ja maapinna reljeefi arvestades. See on looduslikku ökosüsteemi jäljendav aed, mis annab vähese tööga rohkelt saaki, energeetiliselt efektiivne ja inimeste vajadusi rahuldav ühiskonnakorraldus; aga ka näiteks salati, rediste ning maitsetaimede kasvatamine paneelmaja korteri aknalaual - kõike seda ühendab mõiste "permakultuur".
Permakultuuri mõistega tulid 1970. aastate keskel välja austraallased David Holmgren
ja Bill Mollison, kelle ajendiks oli leida positiivne lahendus eesseisvale keskkonna- ja energiakriisile.
Algselt defineerisid nad permakultuuri kui 'inimesele kasulikest loomaliikidest ning mitmeaastastest taimedest koosnevat integreeritud, evolutsioneeruvat süsteemi'.
Nüüd täiendab Holmgren 30 aasta järel: 'Permakultuur kujutab endast teadlikult kavandatud maa-alasid, mis jäljendades looduses leiduvaid mustreid ja suhteid, annavad kohalike vajaduste katmiseks küllaldaselt toitu, kiutaimi, materjale ja energiat."
Sõna permakultuur tuleb inglisekeelsetest sõnadest permanent (püsiv) ja agriculture (põllumajandus) ning tähendab seega nii püsivat põllumajandussüsteemi kui laiemas perspektiivis püsivat, kestvat kultuuri, mis toimib looduse osana.
Oma olemuselt on permakultuur kavandamise süsteem, kusjuures kavandamine võib tähendada oma korteri aia, talu, aga ka ühiskondliku süsteemi kavandamist. Ka oma eluviisi saab ju teadlikult kavandada, eriti kui ollakse valmis läbi mõtlema pooleldi alateadlikke eeldusi.
Permakultuuri põhiline juhtmõte on kõiki tegevusi kavandada looduslike (eriti just välja kujunenud, küpsete) ökosüsteemide eeskujul, mis tähendab energia võimalikult efektiivset kasutamist ning mitmekülgset, kõigile kasulikku suhetevõrgustikku.
Holgren kirjeldab põhjalikumalt tosinat põhimõtet, mida silmas pidada uute süsteemide kavandamisel, aga kindlasti ka olemasolevate hooldamisel.
Näiteks 'jälgi ja suhtestu', 'pigem ühenda (integreeri) kui eralda', 'kasuta väikesemõõtmelisi ja aeglaselt toimivaid lahendusi', 'kasuta servi ja väärtusta marginaalset', 'kasuta iseregulatsiooni ja ole avatud tagasisidele' ning muidugi taastuvenergia kasutamine ja jäätmetekke vältimine/minimaliseerimine.
Läbi taolise prisma lähenedes on võimalik saavutada väga erinevate süsteemide küllaltki suur efektiivsus, saagikus ning isetoimimine, mis madala energiakasutusega ühiskonnas on väga oluline.
Permakultuuri nähtavaks väljundiks on metsaökosüsteemi jäljendavad ning terviklikult toimivad aiad viljapuude, marjapõõsaste ning söödavate taimedega (nt küüslauk, köögiviljad). Üheks leiutiseks on nn kanatraktor, kus kanu kasutatakse piiratud maalapil mulla kobestamiseks ja väetamiseks, mis tõsi küll, on läbi aegade poolteadlikult niigi toiminud süsteemi mõtestatud kasutamine.
Permakultuur võtab koost lahti mõned põllumajanduse põhitõed.
Näiteks esitab esmapilgul tobeda küsimuse, milleks üldse tuleb maad teistpidi pöörata kündes või labidaga kaevates? Ja kas oleks võimalik korralikku saaki saada ka kündmata ? Sest maaharimine on kahtlemata energiamahukas ning mulda pigem kahjustav tegevus.
Permakultuurse mõtlemise üheks oluliseks saavutuseks ongi arusaam, et põllumajandus ei ole valmis. Lõpuks on ju nii põlluharimise, loomakasvatuse kui aiapidamise eesmärgiks inimestele head ja tervislikku toitu pakkuda ning kui seda on võimalik saavutada väiksema energiakulu, aga suurema inimosalusega (mitte ainult otsese töö, vaid ka tähelepanelikkuse ja jälgimise läbi), siis on see lihtsalt üheks täiendavaks ning igaühele kättesaadavaks alternatiiviks suurest agroärist saadavatele toitudele.
Permakultuuri liikumise üks suuremaid võlusid ning väljavaateid on selle olemuslik demokraatlikkus – igaühel on võimalik alustada ja midagi ära teha.
Keskkonnaliikumine on tihti keskendunud suurtele protsessidele – konkreetse saastava objekti või tööstusharu muutmine, riiklikes töörühmades osalemine jne. See on väga vajalik, kuid paratamatult saab sellega tegeleda ainult väike arv inimesi ning paljud, kes on südames rohelised, ei leia endale erilist väljundit.
Samas alustades kasvõi viljaterade idandamise või miniaiaga köögiaknal tekib otsene side looduslike protsessidega, enda tegevuste üha süvenev ökoloogiline mõtestamine ning vastavalt võimalustele ka oma elukorralduse muutmine.
Seda on ju teatud läbi aegade, et üksikus seemnes on peidus terve uus maailm.
masanobu fukuoka looduslik maaviljelus
andres rattur, kes on ka fukuoka raamatu "ühe kõrre revolutsioon" eesti keelde tõlkija ja väljaandja, kirjutab oma kodulehel järgmist:
Loodus on täiuslik ja inimesel tuleb õppida elama kooskõlas loodusega mitte sellest eraldiseisvana.
Masanobu Fukuoka on öelnud: "Maaviljeluse peamiseks eesmärgiks ei ole taimede kasvatamine, vaid inimeste areng ja täiustumine."
Kui tavalise maaviljelusmeetodi puhul lähtutakse põhimõttest "Kuidas oleks selle proovimisega? Kuidas oleks tolle proovimisega? siis loodusliku maaviljeluse loomisel küsis Masanobu Fukuoka endalt pidevalt "Kuidas oleks seda mitte tehes? Kuidas oleks toda mitte tehes?".
Masanobu Fukuoka nimetab enda maaviljelust "mitte-midagi-tegemine". Ta on kindel, et isegi nn "pühapäeva-farmer" suudab endale ja oma perele vähese vaevaga kasvatada kogu vajamineva toidu.
Loodusliku maaviljeluse aluseks on neli põhimõtet, mis on järgmised:
1) Mitte kultiveerida ega künda (kobestada mingil moel) mulda. Selleks puudub vajadus, kuna kogu vajaliku töö taimede kasvatamiseks teeb loodus ise. Mulda kobestavad mullaloomad (näiteks vihmaussid jne) ja taimejuured;
2) Mitte kasutada keemilisi väetisi. Tagastades pidevalt kogu põllul tekkiva orgaanika (näiteks põhk), puudub väetamiseks vajadus. Ei ole tarvidust valmistada isegi komposti sest milleks näha vaeva, kui kogu selle töö teevad ära mullaorganismid. Küll aga kompostib hr Fukuoka köögilähedases aias toidujäätmeid;
3) Mitte hävitada umbrohtu. Umbrohu arvukust tuleb kontrollida, kuid kindlasti ei tohi teda hävitada. Igal umbrohul on looduses täita oma roll. Asudes umbrohtu hävitama viime koosluse looduslikust tasakaalust välja;
4) Mitte kasutada kemikaale. Tasakaalustatud looduslikus ökosüsteemis puudub vajadus kasutada ükskõik milliseid mürkkemikaale, kas siis umbrohtude, haiguste või kahjurite arvukuse kontrollimiseks. Loodus reguleerib kõike seda ise.
http://www.hot.ee/looduslikmaaviljelus
eriti meeldib mulle fukuoaka maaviljeluse võrdlus võitluskoolkondadega. tavaline tööstuslik põllumajandus on mitme löögi kool, näiteks poks. tavalime mahepõllumajandus on ühe löögi kool, näiteks karatee, looduslik maaviljelus on aga löögita kool. viimase filosoofia on pärit taoismis, kuna ei vastandutta, siis pole ka vaenlasi, või lihtsalt pole kohta, kus vastane saaks kinni hakata.