leevategu

Võtsin just õkvalt ahjust välja leivad. Milline lõhn ! Milline isuäratav krõbe koorik ! Kaua ei viitsi kirjutada, lähen õkvalt proovima. Uma küdsädü leib on ikka sigahää. Selle lõhna pärast tasub juba leiba ise teha. Mind paneb imestama, et igasugu kokkamine on moes aga leiba teevad ise vähesed. Leiba on lihtn teha ja võtab vähe aega, mõnikord hea vaheldus poeleivale. Kui hakkasin loobuma keemia abil vägisi kasvatatud toidust, tuli alternatiiv leida ka poeleivale. Ma viljelen primitiivset leivategu, sellist millist tehti leivaajaloo alguses, ainult pärm on kaasaegne, juuretise kasutamiseni jõuan kunagi hiljem.
Teen eelkergitusega rukki ning odra või nisu täisterajahust taigna, vorbin kakud ja panen ahju. Aegajalt kastan neid veega. Selline primitiivne varjant ei vaja mingeid oskuseid ja aega ei lähe palju. Tulemus aga...

 

eloviis-elostiil

Vahõst rändava mõtte uma oluviisilõ-stiililõ. Miä seo sana eloviis mu jaos tähendas? Tundus, et strateegia mu ellojäämisõs, saman ümbrust e keskkunda kahjustamalda. Eloviisi läbivas mõttes om joht midägi tegeminõ. Ehk, sõs asjul ummasuudu juhtuda laskminõ, tegutseminõ sundmaldult ja oigel aohetkõl. Lasta luudusel ja uma sõsemisel luumusõl toimõldada. Kirotada lihtnõ, a tegelikuld viljeleda joht sukuki. Tsivilisatsiuun om mu aju kõrralikult läbi mõsknu, tahas õkvalt kõkke kontrolli. Tõses sund tsivilisatsiuun tegema kogo aig midägi kasulikku, et kui aigu om sõs tule seo õkvalt sisustada midägi kasulikku tehes. Õnnes ole ma uma luumult laisk ning seo om minnu kasulikkuse iist kaitsnu. Molotaminõ ehk viljakas logeleminõ om osa mu eloviisist. Ah, et kuidas molotamisõs aigu om, seo om kistumalda lihtnõ läbü luubumisõ, viies uma vajadusõ hädävajaliku piirilõ. Toitudõs lihtsalt ja primitiivsõlt, tarbidõs õnne hädävajalikku ja tõiste jääkõ(tõse tsõõri värki), mõeldes läbü uma tegevusõ, et seo võtas veidü resursse(ressursid masva paljo ja et paljo massa, tulõ tetä palju tüüd). Iistlase elostiil om energiat praatsutav, suur osa mi välläminekitõst kulus energiale. Lihtnõ näide om kompostpeldik, ehitaminõ om otav ja paigalistõst materjalest, sisu tüütles luudus esi ümbre. Ma ei piä masma sibivedäjäle ja ka ei piä joht lilliväetist ostma. Suvõl saa tagumikku pühki lehelise hainaga, naadi , võismalillõ jne lehtiga. Neo kasvatas luudus esi, papre piä ostma raha iist, tavalisõlt langetats seo jaso mõtsa ja häotatas kellegi elokotus, tuutmisõs lät vaja minu õhku saastvaid kemikaalõ. Autuga sõida ma ka ning kilomeetreid kogones ütsjako, lõbusõite ei tii, kõk om seotud tüüga, vai muu ololisõga. Kuunda, kõk vajaligu sõidu ütte tsõõri. Suuren liinan saa osa asa aetu ütistrantspordiga. Raha, seod lätt õks vaja, viljeledõs lihtsat elostiili saa nakkama veidüga.

Asa umma nii kujunenu, et egä mi liigutus kipus kulutama ülemäärä luudust. Tüüga, puhkusõga latsiga tegelemisõ jne võtava luudusressurssõ ja paljo. Ma püvvä kõkki tegemeisi edimält tetä ilmä luudust kahjustamalda, kui seo om joht võimadu sõs püvvä häotada võimalikult veiü. Et puhata ei pea joht seod tegema kõk aig aktiivsõlt tsõõri sebides, molotaminõ om mu jaos huupis põnevamb tegevus.  

ehitus

Meil on  talumaja ja kindlasti oleks vaja veel ühte kuuri, lauta, aita, keldrit, matkamaja, püstkoda ka. Lauta, eriti selle tulevastesse elanikkesse suhtub Naarathus skeptiliselt, aga kui soe piim voolama hakkab, ehk muudab ta siis oma arvamust soodsamas suunas. Ehitamist kui palju. Järgnevalt siis mõned mõtted.
Hooned on nagu väikesed ökosüsteemid, mis elavad ja hingavad. Et nad ennast hästi tunneksid ja kaua elaksid, peaksid nad ehitatud olema naturaalselt.
Ehitamisel kasutatavate materjalide omadused:

• naturaalsus
  
• loomulik lagunemine looduses
  
• kohalik
  
• looduse poolt valmistatu (liiv, kruus, maakivid, savi, õled, puit, sammal)
  
• madal töötlusaste (tootmises kasutatud vähe energiat)
  
• kasutatud materjalid
  

Rakendan lahendusi, millega tulen ise toime, et ei peaks kasutama välist tööjõudu. On muidugi mitmeid vajalikke töid, millega ise toime ei tule ja kui mingil hetkel on tehtavate tööde hulk suur, siis päris ilma välise tööjõuta hakkama ka ei saa. Ajendatuna mitte midagi tegemisest, kasutan võimalikult palju looduse poolt loodud ehitusmaterjali. See hoiab kokku aega, energiat ja raha ning nii jääb rohkem aega molutamiseks. Sama kehtib ka kasutatud ehitusmaterjalide kohta, keegi on juba nende kallal higistanud, mõni aeg kasutanud ja siis uue vastu vahetanud. Mina korjan need üles, taaskasutan ja tunnen rõõmu, et ei pea ise nii palju higistama. Kuna hinges loodus, kehas laiskus ja pappi vähe, siis tunduvad need lahendused väga sobivad.

 

maaviljelus

Maaviljelus

Oleme algajad maaviljelejad, ehk nigu puhtad lehed. Naarathus (minu eluseltsiline) on kasvanud maal ja mina linnas. Mõlemad oleme küll osa võtnud külvamistest ja lõikamistest, kuid asjasse süvenenud ei olnud. Tema elades maal nägi ja koges muidugi enam. Kuna teadmiste pagas oli ja on väike ning peades selle kohapeal tühjus, siis hakkasime neid täitma kaasaegsete ja muistsete teadmistega maaviljelusest. Talu loomist alustades oli selge, et ainuvõimalik on mahe, öko, orgaaniline, naturaalne jne põllundus. Välistatud on tava ehk vägisi põllundus. Aga kuidas seda teha? Tutvudes erinevate võimaluste ning õpetustega ja arvestades järjest suurenevat kogemuste pagasit, jõudsime kahe erineva õpetuse sünteesini. Kas see toimib, ei tea, aeg näitab, katsetamislust on suur. Need on jaapanlase Masanobu Fukuoka ja saksalase Wolfgang Joerges õpetused.
Masanobu Fukuoka-looduslik maaviljelus:
“Maaviljeluse peamiseks eesmärgiks ei ole taimede kasvatamine, vaid inimeste areng ja täiustumine.”

ei künna, ega kultiveeri maad
ei kasuta komposti
ei kasuta kemikaale
ei lõika viljapuid
ei vaja masinaid ega pestitsiide
ei saasta keskkonda ega vaja kaevandatava kütuse kasutamist
ristiku allakülv
põhuga multšimine
vajadusel umbrohu niitmine, mitte rohimine
nõuab umbrohtude arvukuse kontrollimist
nõuab vähem vaeva kui ükskõik milline teine
kobeda ja huumusrikka mulla tagavad ristik ja põhk.

Wolfgang Joerges - vagude meetod

Ei künta, maad kobestatakse ja haritakse hanijalg-kultivaatoriga ja vaoajajaga. Vajab väiksema võimsusega traktoreid ja kergemaid põllutööriistu.

Meie katsetatav variant on nende kahe süntees - maa kobestamine taimede ja masinate koostöös. Masanobu Fukuoka välistab täielikult masinate kasutamise, aga ma ei näe võimalust, kuidas me nii hakkama saame. Kui, siis ainult puuviljaaias. Tahame masinaid kasutada võimalikult vähe, ainult seal, kus muidu ei saa ja ei oska: umbrohu kontrolli all hoidmiseks kultiveerides, vagusid ajades, vahelt harides ja saaki koristades. Traktor on pisike T16, see ei talla maad ja võtab vähe kütust. Me ei taha saada maksimaalset saaki, järelikult ei pea me kunstlikult stimuleerima taimede kasvu. Kui on hea aasta, saame head saaki ja kui kehvem, eks siis saame hakkama ka väiksema saagiga. Maksimaalse saagi taga ajamine kurnab ja mürgitab maad ja seeläbi ka meid endid. Las maa annab nii palju, kui tal võimalust on, nii võime saada saaki aegade lõpuni. Üldse segaks ennast looduse toimetamisele vahele nii vähe kui võimalik.
Tuleb kuidagi kõrraldada nii, et on aigu - aigu mõtlemiseks ja fantaseerimiseks, siis tulevad ka igasugu huvitavad lahendused.