maapirn

kuigi mii olemi siin paiga pääl elänü juba hää mitu aastat, sõs avastimi alles põra, et aian kasus maapirn. ma ole sellest ka hinne kuulnu, a pruuvnu joht es olnu. ma tiiä, et ta om populaarnõ mahe süüki austavate inemiste toidulavval. ma sõs kaibse mõne mugula vällä ja pruuvsemi är, päris hää, sääne päävalilli mekk om man, ta omgi pevalille sugulanõ. siin sa paamirnist lähembalt lukõ: http://www.terviseleht.ee/200206/6_maapirn.php

ja http://www.terviseleht.ee/199943/43_maapirn.php

pildikesi katuselt

panen katust

juba iispäävast pääle lasõ müüda katust nii, kui orrav. ülevalt avaneva talolõ vahtsõ perspektiivi, muidu kaet elo üks uma silmi korguselt, a põra kaet ülevalt alla ja kogo värk om hoopis tõistmuudu. vana katus, kos oll pääl tõrvapapp, om sõglas muutunu ja lask läbi. ma arva, et seo papp om sääl pää olnu ülõ kummnõ aasta. seo tüü tahtse juba hulga aigu tegemist, är tegemisõ vaim tull sõss alles põra pääle.

ma ju ütlesin, et endel lipmaa peksab segast

http://www.ekspress.ee/2008/10/23/arvamus/4970-lippmaa-vassis-kliimajutuga

endel lipmaa pess segäst

Eesti Ekspressin sõs säänõ interviu, Akadeemik Lippmaa: globaalne soojenemine on jama!
Autor: Mart Zirnask (17.10.2008)
Ma arva, et inemene om nii ull, et timäl põle halli aimugi, mis luudusen toimus, kas ilm lätt lämmäs vai lät kuumas, kas inemene om süüdi vai ei, vai toimus kõgepäält lämmistuminõ ja sõs lät jarsku külmas. A minnu naksi häirma järgminõ osa interviust:

Niisiis ei olene lihtsast inimesest kliimaprotsessides tuhkagi. Seega võib ta rahumeeli osta kõige hirmsama maasturi ja sõita maakodusse vanu kummikuid põletama?

Vastutustundetult ta sellisel juhul ei käitu!
 
Tõesti? 

Noh, kummikuid põletada tõenäoliselt ei maksa, sest vääveldioksiid on füsioloogiliselt veidi mürgine. Aga süsinikdioksiid – seda võib levitada küll, miks mitte. Tulemuseks on ainult lopsakam loodus.

Ja muide, kui nüüd maakera temperatuur edasi langeb, siis ju varsti tulekski propageerida hästi suuri autosid. Saaks paremini külmaga võidelda, kas pole! Mida te sellest arvate, ah? (Lippmaa teeb väga kavala näo.)

Mii tiiämi, et auto saastava liina õhku, diisli paiskava õhku peenosakeisi, miä omma tervüssele ohtligu. Om teedä, et autostunu suur linnu õhk om saastunu, et tüüstusliina inemeisi tervüs om halb. Ei saa õnne kaia asja üte kotusse päält, kui seo CO2 ei olõ nii halb kui kõnelda sõs tõse asa küll. Seo om õks vastutustundetu säänest asja suus välla aeda. A tiidlastel omgi seo häd, et na kipusse asju väega ahtalt kaema. Tõses seo, et CO2 kasumisõga tulõ lopsakas luudus om õige, a õige om ka seo, et inemene om sõs juba happniku puudusõssõ är koolnu. Päälegi auto tuutmine saastas hirmsalõ luudust, kõk neo kemikaali mis sääl kasutatas ja midäsuuremb massin seda inämp om saastõt.

ettevalmistusõ järgmisõs aastas

et keväja kui om niigi palju tegemisi, sõs tulõ nakata piindramaad juba sügüse ette valmistama. ma ole luubunu kündmisõst ja kaibmisõst, a et maa olõs keväja kobe ja haina vaba, sõs ma vei piindramaalõ kimmä kihi põhku. kasutusõlõ sai võtus vahtnõ maatükk, mii avastimi, et aiamaa om liiga lakja vaonu, piinramaa omma tarest kavvendale är lännü. seoga teimi vahtsõ maa tarõlõ lähembalõ. paksu õle kihi all saava egatsugu eläja uma tüüd tetä, maad kobestada, hummust tekitada jne, häos hain. kevajä hinne külbmist ja istutamist korja põhu kokko, pärast pane põhu tagasi, nii ei naka umbhaina vohama ja maa püsüs ka hää kobe. vana piindramaa pääle vei ka põhku a sinna tulõ maasikamaa, midä olemi juba plaaninu hää mitu aastat. seo aasta om põhku volilt käen, ole nurmelt tõist juba autoga vast paarkümmend kuurmat tuunu. esal läts põhupurustiga kombain katski ja vili tull põimi ilma purustajata kombainiga. seo om õks nii, et üte ebaõnn om tõse õnn. iilminõ aasta ma kraapse nurme päält toda purustatu põhku kokko, suure vaivaga sai õnne kitsilõ allapanos, a piindramaalõ joht ei midägi. 

pernaasõ viirg

Nonii, perenaine otsustas siis oma juttudega ka rohkem talu tegemistest kirjutada, et veidi pehmemaid teemasid peremehe juttudele lisada. Tasakaalu pärast või nii...

Sügis on käes ja ilmamuutus on andnud põhjust ka rohkem ahju kütta, mis on mulle väga meelt mööda. Sest nüüd saab katsetada uusi huvitavaid retsepte ja küpsetada mõnuga. Elektri/gaasiahju meil pole. 

Esimene katsetus oli karask. Panin lisaks odra- ja sepikujahule ka veidi kanepijahu, mis annab mõnusa pähklimaitse. Oli küll väga hea külma piimaga mekkida. Seenepitsa ja õunakoogid on ka väga head tulnud. Ahjus küpsetamisel on ainuke kunst õppida tundma ahju „hingeelu“. Siis saavad kõik toidud ja küpsetised tehtud. 
Ükspäev mõtlesin, et pakski hakkama oma perele karaskit leiva asemel küpsetama, siis ei peaks poest ostma leivatooteid ja pärast neid kilekotte minema viskama. Ainuke häda selle juures on see, et omatehtud koogid, pirukad süüakse kohe ära ja nii peaks justkui iga päev küpsetama, et leib/karask laual oleks :) Aga iga päev pole praegu veel vajadust ahju kütta

Peretütrest hakkan ka nüüd siia kirjutama, kuna ta nii asjalik juba on ja võtab talu tegemistest hoolega osa. Lennale meeldib väga õues käia ja kitsedele mämmi viia. Täna hommikul tõi kohe peale ärkamist kombeka voodisse ise nõudes „ei taha õue“ mis siis tähendab „tahan õue“. Suur abiline on ta ka tule pliidi alla tegemisel (topib puid ja paberit pliidi alla), koristamisel (vehib harjaga ning toob alati kühvli, kui minul hari käes on või pühkimine pooleli) ja rohimisel (kakub lillepeenar rohides kõige ilusamad õied välja).  

hiired vallutavad maja

hiire oma asunu mii tarõt vallutama. lõksun on uma otsa saanu kuus hiirekõist. täämpä üüsi kats. ma pea ega üü kaitsõlahingut. ei miildü mullõ joht seo asi, a midagi pole tetä kah, na reostasõ hirmsale süüki, esi süüva veidü, a inamuse kuseva ja situva lihtsalt täüs. 

sügisene olemine

juba pää nätal aigu om hummuk mattunu uttu. hää, et peldikugi ülõs lövvat. päävapäälõ ilmus päiv ka vällä. illos om ! vahest om üüsi külma ka, kasvuhuunen omma tomadi taimõ pää kõk külma võetu, mõni ütsik pidä viil vapralt vasta. süküs om nigu õdang, kos uni päälõ tulõ, nii ei viisi sügüsen ka inämp suuri asju ette võtta, tiit mõne tunni vällan ummi tegemisi ja sõs tahat tulla juba tarrõ lugema ja kuuma tsaid juuma. eela saigi raamatukogost jälki hunnigu häid raamatid tuudus. talvõl ei viisi üldsõ midägi tetä, sõs om hää päiv läbi leso pääl vedeleda. mõnus om kulgõda luuduse rütmin, kevajäja ja suvõl tiit tüüd, a talvõl puhkat luudusega üten. mõne hädä pärasõ toimetusõ omma viil vaja hinne talvõ är tetä, kõrval huunele vahtsnõ katussõkate pääle panna, om vana juba nigu sõgel. sügüsesi taimi ja marju tulõ viil korata, eela kai, et viirpuu mara ei oleki viil valmis, vast kuu lõpus saa.  

maa harimine

maa hariminõ piäs tähendama, et inemene oppas maad. oppas tedä inämp saaki andma, vähemb umbhaina kasvatama jne. a kui inemene sällä käänäs tege maa õks uma suudu, vähenes saak ja umbhain nakas kimmält kasuma. inemene om õks nii ull, et maal ei olõ timält midägi oppi, asi om vastupitten. maa om nigu mõtsik ja prii inimlats, kiäle ühiskund taht kuuliharidust anda, a nii kui silma päält är võtat käänas seo lats uma ots ümbre ja muutus jälki mõtsikus. haritu maa om lage, monokultuurnõ, ikäv, haigõ jne. sääne samanõ om korgelt haritu inemene, kiä om piirdunu õnne kuuli tarkusega. mulle miildüs inämp sõna, maaviljelus, seo tähendas mu jaos kuuntüüd maaga, ilma timäle joht midägi oppamalda, hoita timä mõtsikust ning lasta timäl kasvatada mu külvätu siimnõl. saagi omma kül vähembä, a tüüd om ka kõvasti vähemb ja ma ei tahagi joht määnestki kasumit saia.