eks vanaimä kudatu villasuka omma õks kõge armsamba, a noil om üts häta, na häosse saapa sõsen kipõlt ärr, õnne mulgu jääva perrä ja nii ei jõvvaki vanaima nii pallo sukki kudada, kui noid aia viirde lät. paar aastaka tagasi ma löüdse puudist suva saapasuka, miä ei olõ joht lambavillas, vaid omma puuvilla ja määndsegi naftamaterjali sego, a seo iist kestva kavva, mul viil edimäse paari tüütava ja ei näüta joht väsümise märke. na ei ole õks nii lämmä, kui lambavillä uma, a kui peris külma ilma omma sõs tõmba villasuka pääle.
