päävakalendri perrä tulli 24 ja 25 kuupäiva vaihel meile maavalda vahtnõ aasta. päiv oll alaten käänüpäivast kolm päiva koton, pääval sünnüpäiv ja naksi 25 talitsekuul jälki uma tiid minõma. nagu maarahval kombeks täihistasime pühi lookas lauduga, uma tettü lambapraat, sült, leib, makesüük, trolla puudist hapukapsta, hapukurk ja verivorst, nopri hapukuur ja või. suurest puudist saie õnne hõõgveini ja jäätist tuudus.
lugesi täämbä külauudistest uma lehe juttu trolla puudist, et sääl omma kistumalda hää hapukapsta. lätsi sõs noid õkvalt juunelt seod puuti võro liina, mäe tänavale otsama. puut oll väiku ja rahvast hulga. kui puudist vällä saie oll mul lisaks kapstile käe otsan viil kilu verivorsti ja kümme munna. kõk seo hää kraam väiku taluden tettü-kasvatatu. eriti hää miil oll mul verivorste pääle, oll ehe talu kraam, õkvalt tulli miilde vanaima man tsia tapu aigu verivorsti tegeminõ. õdagu lätsiva vorsti ahju ja pääle kärsitut poole tunnist uutmist olliva na valmis. olliva õks hää, täpselt nigu uma koetu, perämine kõrd saie säänest kraami vast uma 15 aastat tagasi vanaima man.
uudissõit lugedes tundus, et seo lumi om eestimaal harv külaline, külh om pallo illo.
akna takkan om põra külh saitse kraati külma, kuid eela või hoopis üleeela hummoku oll -14. seo sopp ja hall ilm naksi juba är tüütama ja nigu tellmise pääle saabus mõnus karge külm, üten lumõ ja päävaga. kui külmas lätt ja lumi maha satas, tulõ õkvalt isu verivorsti ja hapukapsta perrä, nigu pavlovi pinil kui tuli palama panti tull vorsti isu pääle. külm häoti õkvalt kasvuhuunõn rohelitsõ ekspremendi är, a seod oll ju uuta kah. päiv hinne külma tulekit saie viil kapsta piinramaalt är korjatus. kitsil omma kah molokarva mõnusasti kohevile lännü, keksiva tsõõri nigu karvapalli.
vaihõl tulõ teeoria ka ello viia. olles saanu sakuska raamatust hääd nõu, võtse ette edimese praktilise oppetunni. ahost tulnu värske leib, heeringas, forell, või, sipul ja tomat ning väega hää ukraina viin. võtse alla paar leevakäärdu, et viin tühä kõtu pääle ei lähes, sõs võtse pitsi ja haugasi sakusmenti pääle ja nii kavva kui kõtu täüs saie. kõrvale es joonu joht midägi. raamat kõneles õigele, nii tunnet viina mekki, ei jää kipelt purju ja kõt tund ka hinnäst häste. vanust om juba küllalt ja eks napsu võtmise staaži kah, a õks om viil tarkusi miä tegeva viina viskamisõ mõnusambas, vähemb tervüst rikkuvaks jne. võtame sõs pääle !
katen rahva omakaitse saaten kiteti pino jüri sakuska raamatut ning mul tekse õkvalt huvi. lätsi puuti ja ostse är. jube edimäse paari lausega oll selge, et tegemist om väärt ja päris miisteraamatuga. pikembalt ma kirotama joht ei nakka, eks raamat kõneles esi hinda iist. a ütte ma ütle küll, et pole mõtet veenda inemist alkoholist luubuma, seo om mii kultuuri osa, tule opata inemist stiilselt juuma. stiilne juumine tähendas hääd seltskunda ja süüki ning mõõdukalt juugipuulist. seod oppas seo raamat häste. joogikultuur piäs olema kuuliprogrammin, muidu saagi mii kultuuris puudi takan otse pudelist viina võtmine ja tõiste inemiste härmine.
ma joht ei tiiä, kas mõosi kuum suvi, vai mis a must kits oll suve lõpus väega lahja, est tahtnu väega süvva ja es andnu sukuki piimä. kuu aigu tagasi naksi esä nurmeviirest võsu ragoma, sõs ta tõi kõvasti kitsile paiju ette, võeh sa tsika kos kitsil oll mitu nädälit ega päiv pidopäiv. om ju võsa lemmik süük. sõs naksi ka must kosuma, läts jämmes, süü jälki kõrralikult kaara ja and kimmäle piimä.
täämpä om edimene novembri ja sügüsõsest külvist om müüdunu kuu aigu. taime kasussõ, om olnu lämmä ja päävalise ilma. a saagini om õks viil hulga aigu, vast saa salatit ja spinatit, redissõga om lugu kahtlanõ. om kindlas tettü, et rohelitse taimõ võtva hindässe hirmsalõ nitraate, kui päiva om veidü, seo pand mõtlema, a ega noid taimi sääl nii pallo kah põle, et niitraateist kõtu täüs saa, päälegi om päiva hülga olnu. ma kai, et kui vällän om viis kraati lämmit ja päiv paistus, sõs om kasvuhuunõn ülõ katekümnõ kraadi lämmit.
perenaine kirjutab:
Ühel hommikul ärkasin üles ja teadsin, et tahan katsetada maapirni. Kunagi paar aastat tagasi utsitas kaasa mind sellest toitu tegema, kuid see toorsalat, mida tegin, ei jätnud mulle just erilist muljet. Oli saabunud aeg uuesti proovida.
kartuli võtmisõs ma seod ei kasuta, kuna kartul kasus haina all, a umbhaina juuri vällä siblimisõs om ideaalne. kos juures tego om suumen toodetu konksuga ja ostetu võrult magasiini puudist. huvitav kas sõs suumen viil kasutatas säändseid vidinai, et seo tootmine sääl är tasus ?
kävemi täämpä nuur-pernaasõga suun. plaan oll korjata kuremarju ja talvõs turbasammalt tagumiku pühkmisõs. sammalt pakse ess-suu hulga, a kuremarju löüdse õnne üte. kohe na sõs jäiva ? es olnu joht üttegi jälge, et kiäki olõs na är korjanu, nigu suvõl mustiketiga juhtus, et raha iist viidi suu viir mustikitest tühas. kui kaia turu pääl kuremara hinda sõs või küll olla, et nõid om seo aasta veidü.
pää kõk tomaditaime omma külmavõetu. na es olnu tävvesti kahostatu, a mädanike vältimisõs tull na kasvuhuunõst vällä viia. jätse õnne pruuvis kats-kolm kimmäst taimõ, taha kaia kavva na sõs kasvuhuunõn vasta pidäva, kas vedava novembrini vällä. a taimilt, miä saiva välla võetus saie viil panget tävve tomatõid. tule na aknalavvale vereväs minekit uutma panda.
kats aastat om veinitego aia viirde lännü. veinile om erineva häda mano tulnu. seo aasta sõs pruuvi jälki ja kõrralikumbalt tetä. eela laskse väiku mahlapressiga 25 liitrit ubinamahla, tsukur mano ja sõs pudelile. põra jääs sõs õnne uuta, et asi kõrralikult käümä lät, talvel hää kuumalt juvva jah mul om sääne komme juvva ubinaveini kuumalt, pitsist nigu saket.
täämpä üüsi oll sõs edimäne tõsine üükõlm. kahju omma saanu piidi-ja kaalikavarre. lätsi katsa aigu kasvuhuunõt kaema, et kuis seo om vasta pidanu. temeratuur oll sääl pää kuus kraati, kas oll õhk juba päeva käen lämmistunu, vai hoitse kasvuhuunõ häste lämmit. polükarbonaadist kate oll sõsest jään, a kõk taimõ olliva kahjustamalda. ma esi arva, et külm es olnu joht võimust võtnu, muidu olessi tomati är vaonu.
ütessä päiva tagasi külvassi sõs kasvuhuunõlõ redissõ, salati ja spinati. põra om sõs kõk tärganu. redis kasus eriti jõudsale. suuri üükülmi olõi siin joht olnu, mõne kraadi külma pida kasvuhuunõ häste vasta. päiva om kah pallo olnu. päiv kütt pää 30 kraati õks sõsse ning kivi ja viipaak hoitva ka üüsi temperatuuri üleval. kui olõs päivä ja suuri külmi pääle ei tulõ, sõs saava na vast valmis kah. pea vast õnne katteluuri pääle pandma.
külvassi üleeela kasvuhuunõlõ, salati, redissõ ja spinati, plaaniga saada viil seo aasta saaki. ma ei tiia kas süküskuu lõpun maha külavatu ka novembrini vällä veda, a kõks sõltus ilmast, kui om hulka päivä sõs vast lät asi kõrralikult kasuma. ma teie kasvuhuunõlõ vannuist telliskivvest tiiraja ja pandse viil noid lisas mullakasti viirde kah, hööriti lisas üte viipütu, kõk seo peas hindasse käkma päävalämmi ja seo sõs üüsi valla pästma, nii hoit kasvuhuunõn stabiilse temperatuuri ja eski kerge külm vällän ei suuda kasvuhuunõssõ tulla.
kai fotoaparaadin pilte, ette tulliva arbuusi, mida sai pruuvitus juba pää kuu aigu tagasi, a sõs jäi kirotamlada. oll tõne hää ja make, kuigi värm oll vereva asemõl sääne roosa. välla ma ummist eski paremba maitsaga. lugesi, et seo aasta siin kandin om eski nurme päält saadu kõrraliku suure arbuusi, miil aga omma kasvuhuunen säändse väiku. ma sõs mõtli mia võlssi sai tettüs. ilda maha pantus ja vast kõrraga liiga veidü kastetus ning oles pidanud liigseid harusi kah lõikma.
ütel piindral saiva vilja är võetus, sipul tarrõ ja hernevarre komposti. ei olõ joht hää, kui must muld jääs pikalt ilma taimedeta. a mii kliiman ei saa taimi kõik aig kasvatada, seo pärast tule muld katta. mul oll plaanin panda piindrale nii sama kõrd põhku pääle, a permakultuuri kursusen sai teedä, et pruun materjal(põhk, kuiunu hain, vana lehe) kulutas häomisõs pallo lämmastiku ja et tulõ panda mano haljast kraami kah. nii ma sõs katse viil põhu umakõrda kürvitsalehti. sai jälki mitu asja üte tüüga är tettü.
nädalivahetsue käve põlvamaal permakultuuri kursusel. kokko tulnu seltskund oll väega tore. ja oppaja ka tasõmõl, üts suumest, tõne kaugõlt ameerikamaalt. kuigi ma olõ permakultuuri kirändusega tutvunu juba ammu ja mii elamist ka seo perrä hää mitu aastat kujundanu, sai ma säält hulga vahtsõid tiidmisi. ütte ma sõs tutvusta siin lähembalt. tegemist om saksamaalt peri piindra kujundusõga. mii teimi seo sääl hobeseravva kujulise, a või ka tetä tõisildõ. kõgepäält tule iimaldada mätas, sõs täita mulk vannu puul kõdunenu lehtpuuossõga, katta seo põhuga(mii kasutimi sääl ehitusõst perrä jäänu turbasammalt), pääle panda sõnnik(mii pandsemi värsket hobõsõsõnnikut ning kõge pääle mätastelt välla raputatu muld. puurisu hoit alt puult kinni umbhaina, kõdunemisega and lämmit ning reguliir viivärki.
täämpä võtse sõs sitahunniku otsas kürvitsa maha. omma õks juraka. ütte jõvva vaivalt ütsinda nõsta. säändsit om 6 tükkü. üts jalgpalli suurune ja üts veidü suuremb olliva ka är essünü.
mõtli sünnipäeva jaos midägi eksootilist tetä, kui vanale ollesõbrale tulli idee tetä speltast olut. võtse suurõ 40l paa, pandse sinna sõsse koskil 3-4 killu ahon üle kuivatatud speltast tettü hästi jämedat jahu, vai oigemini või ütelda purustatu terä, segäsi mano viil puul killu leevalinnast. seole valasi pääle kiiva vii ja laskse kolm tunni saista, võtse etevaatlikult virde päält är ja pandse käärimis püttü, valasi paksule järgmise kiiva vii pääle ning kolme tunni pärast korrasi jälki virde võtmist. jahuti virde pütün maha, pandse pärmi sõsse ja nõu lämmäle käärima. puuletoist pääva pärast kai, et käärimine ei ole väega aktiivne, peljasi, et nii või sünnüpääva rahvas ilma speltamärjukeseta jäia nii ma pandse virdele killu tsukurt mano. laskse viil puul päivä käia ja sulgesi pütü. nelja pääva pärast pruuvse, tull vällä küll, sääne haa meki ja heleda värviga juuk. järgmine kõrd pruuvi õks ilma tsukruta tetä, nii kuis õksnoige om.
edimäsel pildil hoiatus purõja pini iist maja aia pääl. tõsel pildil hoiatatas latsi iist, üte tallinna latsiaia, kos ma ka esi latsepõlven käve, värte pääl.
eela pühendasi paari tunni jago aigu kartulivõtule. pandse keväjä kartuli põhku ja suvi otsa es küinu neid joht kaemangi. sai sõs puul kasikäru täüt. selle maa päält olõs virges meetodil kindlasti inämp saanu, olõs põhu(haina) sõsest ka inämp saanu, kui olõs tõistmuudu tennü. kats asja millega ma müüda pandse, edimäne kartul läts külma maa pääle, võtse hainakatte liiga ilda är ja päiv es jõudnu maad är lämmistada, nii läts hulga aigu, kui kartul uma nõna vällä ai. tõses oles pidänu vahepääl niidetud morro pääle kandma, seoolõs umbhaina är häotanu, a põra kasussi naat õks hainast läbü. kolmandas sai ma ha pantus määnegi varajanõ vällämaa sort, ma pelga, et mii esstimainõ ando olõs kimmamalt kasunu, om tõne aretatu külmema kliima jaos. a muidu olliva illosa puhta kartuli, mõni eski rusku suurune. järgmine aasta pruuvi, sõs noid vigu välti.
eela õdagu unetimi ua panniga ahju, kui mii neo põra vällä võtsime olliva tõse är kuiunu ja nüiva luutusetu vällä. a kui mii noid pruuvma naksimi, sõs saabus üllatus, ua olliva väega maitsva, säändse kergelt suitsumaitselise.
valmistatas põlvamaal, kure vaeste talun. koostis: mesilasvaha, taruvaik, oliivõli, alkohol. ma paluti pää kiiva viiga uma jala är, alul pandse pääle egatsugu keemiat, mõtli et om väega tõsine värk, a es tahtnu joht sukuki paraneda. sõs määrse pääle haavasalvi, midä nuurpernaanõ rasvas kuts ja seoga kõkke uma haavu ravitses, ja hummoko oll tulemus juba näta. põra määri seod ega päiv mitu kõrda pääle ja nahk taastus nii, et mühisõs.
sääl sõs vällän vana- võromaaga seotud kunstnike ühisnäitus „kos sa olõt?“ kävemi seod eela nuurpernaasõga üten kaeman. välläpanekun oll mu arust üts väega hää asi, kati kerstna "kaev"
