miinus katskümmend om tagasi tõmmanu miinus kümnõ pääleõ. a põra om tuul ja seo pärast tulõ tarõ inämp küttä. tuulõga üten om ka tuiskm, väega hää tulõ lummõ mano. akna takan käügi säänõ lunõ tants, helbe lindasõ, hööritasõ, hüplõsõ jne. tandsupidost võtva päältkaejana kadajatsirgu(siisikõ) vai tuisutsirgu(talvikesõ).
põra om noid tsirke akna taadõ tulnu terve parv.
tiidsõ vanarahvas kõnelda. võtse aigu, mis võtse a lõpus tulli talv ka mii õvvele ja õkvalt säändsõn äkilisen muudun. hummuku näüdässi kraadilaas alla miinus kolmõtõistkümnõ. õhk on vällän mõnusalt kargõ, kopsu õkvalt laulva, kui õhku sõsse hengät. ja ülõ hulga ao om eski päivä ja taivatähti nätä. mõnus ! vei kitsilõ ka paksemba põhukihi küle alla, sõs om hindäl ka parõmb tunnõ, kui esi põõnat lämmä lesu pääl, a kitsõ omma külman laudan.
kui ma vei piindranaalõ lehti, löüdse viil är korjamalda sibulit. olliva viil tõse kimmä ja värske. muidu egälpuul kirotatas, et sibula tulõ õigel aol är võtta, muidu mädänõsõ är, a tulõ välla. et egäkõrd joht nii ei olõ.
talsikuu jõud varsti puule pääle, a ilm lupas viil piindramaal toimõtada. ma ole nüüd arvo saanu, et katteviljelusõn om olulinõ katta piindramaa juba sügüsõ, et umbhain saas parembalõ är häotatüs. keväja, inne külbmist tule jälki katõ päält är korjata(joht kui ei külvata katte päälõ), et muld saas lämmäs, muidu idabõva siimnõ halvastõ. ma sõs kraapse aiast kõk uibulehe, vahtralehe ja tammõlehe kokko ja vei piindramaalõ. lehe omma hää, noile ei pea pappi alla pandma, kõrralikust paksust kihist ei kasu ka naat läbü.