maja ümbre tsõõri hoiami haina kasvu kontrolli all, ehk moro pikkusena, a vähe kavvembal om aid nagu niit, midä ma niida vikatiga kats kõrda aastan. seo om sõs mõtsik aid, sinna oma ao joosil nakanu ilmuma niidutaimõ ja taimõstik lännu mitmekesisemas. üts päiv löüdse pernaanõ listera ovata, seo oll vast üllatus. põra om sõs mii mõtsik aia osa "luuduskaitsõ" all. pole vaja esi aia illo iist huulitseda luudus tege seod esi ja ehis aia orhideedega, sobiv variant mu suguse laisa inemese jaos.
nelläpääväl tei pernaanõ teos meie ammusõ unistuse, kitsõjuustu. küll tull kistumalda hää vällä. es uuta millal seo päris juustus muutu ja naksimi hinne maitsma. paar päiva laagerdunu juustu või nimetada tuurjuustus, miä om valgõ ja kriuksus vähe hamba all. sääne päris kõllane juust tulõ õks paari nädali päräst. juust om meie süügikorvin üts kallimb ja tähtsamb kraam, põra sõs olemi jälki tennü sammu edesi esimajandamisõ ja sõltumatuse puule. ei mõota meid piimahinna kõikuminõ ega käibemassu kasv.
lätsi hummuku varra välla põit tühäs laskma ja oh "imõt" vällän satte vihma. põra om kah taivas õks pilven. või ütõlda tätsa tavalinõ leedopuulpääva ilm.
jälki samm edesi fossiilkütustõ ja rahast sõltumatuse puulõ.
väiku täpsustus, kuna ma ostse siimne puudist, sõs vajas kuni ma na säält ät tõi. ma püüa hinnast parandada ja nakata ka esi siimet kasvatama.
vahepääl om hulk vihma maha tulnu. inämpvähemp om kõk maha külvatu, õnne ua omma viil jäänu. edimäne roihmine om ät tettü ja oh imet kogo piindramaa võtse alla tunni. osa kapsta taime kasussõ jõudsale, mõni om kiduma jäänu. katteviljelusõ häda om seo, et kattõ alla tükisse käüke tegema mügri, neo omma osa kapsta taimõ juuriga üten pinnalõ kergitanu, topse tagasi, luuda, et saa õks asja viil. vabarnatest jäi ka ülõ puule ello. hernes om uma nõna vällä pistnu ja pernaasõ ürdipiinar om lopsakam, kui eales varemb. pääle külma, istuti vahtsõ kurgitaimõ, neis om vast puul ello jäänu. ma ei tiiä,a mul ei tule kurgikasvatus joht vällä, olõ egatsugu erinevaid värke pruuvnu. vaiksõl ole väliküügi man nokitsenu, perämisena pliidile automantleist(kummeist) vundamendi, võtse vana mantli luudse sirgõs ja pandse ruusa täüs, sõs järgminõ kiht. ma olõgi väliküügi ehitanu rämpsust ja jääkeist, õnne katussõ materjal om puudist.
luudusen om nii moodu, et süümine om ello jäämisõs üts tähtsambit asju. seopärast kulutas luudus süügi otsmisõ ja süümise pääle väega pallo aigu. inemene om luuduse osa, kuid om kahos seolt tiilt kõrvalõ kaldunu. süümine om muutunu kõrvaltegevusõs tüülõ ja muuilõ tegevuisilõ. olulisõs om saanu süügi välimus ja maik, tähelepano ei käänata imämp süügi päritolulõ, puhtusõlõ, värskusõlõ, tervislikkusõlõ jne, kuidas muidu seletada supermarketitõ populaarsust. esi hindalõ süüki kasvatatdõs vai tutvalt talunikult ostes tiiät mis muudu om toit kasvatatu, kui puhas ta om, sõs om võimalik saada alati värket kraami jne. puudikraam om inämp jaolt anonüümnõ ja piäme usaldama puudi kontrolli, a kas seod saa õks usaldada, kui kasum tähtis ? kasumit jahtiv põllumajandus ei huuli kas süük om inemesele tervislik vai ei. timä pand väetist ja kihvti nii pallo, kui lubatas, a normi omma alati kompromissi ja joht inemese kasus. päälegi hindalõ süüki kasvatatdõs oled prii egasugu süügihinna tõusust.