meenutusi külmast

ilm oll illos, pääval päiv ja üüsi kuu ning tähe, tarõn olli hummukuti +15, kütõt ja kitsehaina läts hulga, kitse andseva külma kotsile häste piima jne

külmavigurid

talvevarud

käve keldrin juurikaid tooman ja visasi silma pääle kogu talveevarudele. imestama pand, et mii uma kaalikat jätkus viil radokuu lõpuni. uma põrkanas om juba ammu otsan, sügüse sai hää mitu võrku mano ostetus, põra sõs noid tarvitami. piiti pole olnuki, seod olemi hankinu käigu päält. juba tõist aastat hoiami põrknat üle talvõ lihtsalt võrgun ja säilis häste. hinne jannasi ma liivaga, egä süküs tuu vahtnõ liiv ja lao põrkna kõrralikult kasti, sõs keväjä jälki tassi liiv vällä, hulga tüüd tule mano. 

jänestel ei ole kah rahu

tahtse säändse päälkirja panda, kui paar päivä tagasi tei üte tsõõri talo ümbre nurmil ja mõtsan, sõs kai et jänesse jäle oma kadunu ja asemel rebäse uma. et mo kodo mõtsjänes om kah är süüdü, eski tõisi vähes jäänu ja rebäse omma hinnast egale puule säädnü. a täämbä lätsi ringi roitma sõs näi, et üts repän ja varõssõ süüva kedagi mõtsa viiren. lätsi sõs lähembalt kaema, et äkki om jänes, a hoopis repän oll. mille ta är lõpnu oll es saanu sukuki arvo, võitluse jälgi nigu es olnu, pini ummi kah ja tõne repän ju tõist nii sama hääst pääst maha ka ei murra. 

metsas on kevadet

kui maja ümbre ja nurme pääl viil keväjät tunda joht õi ole,  sõõs võsan ja mõtsan juba om. pajuurva omma uma nõna juba vällä pistnu.