lätsis sõs puulpääva õdagu egäädagusele kitse suutmisele-juutmisele, naksi hainu sõime pandma ja kulle, et kiäki tege väega hallõ helü, etimäselt mõtli, et määnegi külakass omm uma poja lauta toonu, sõs kai helü puule ja oll kah määnegi väiku elukas üte kitse jalge man. sõs naksi kimmamält kaema ja oh üllätust, hoopis vohutall(kitsetall) ja viil kolm tükku. säänest asja küll plaanin es olnu, sai ju siku varakult kara mant är võetus, a juus sõs jõudseva uma tüü är tetä. tuu sama vohi kelle jalgu man üts tall oll, oll ja kahtlaselt ümärik. ja sõs löudse viil nukast nellandagi, nüüd tundusi asi väega kahtlanõ, ütel kitsel neli talle ja viil nii priske. sõs panni tähele, et vanaprovva lakk noist katte, asi selge, kats talle omma tima uma. aviti talle tissi otsa ning ehiti kipõlt üte sulu mano. vohu omma märksa eläjä na ei vaja sünnütamise man abi ja saava ummi latsiga esi nakkama :)
