maaviljelus 2008

kui pääva nakassõ pikembas venüma, läeva mõtte vägüsi maaviljelusõlõ. midä keväja maha külba ja mida seo aasta tõistmuudu tetä. õks panemi seo aasta maha kõkke mis ka eelminõ aasta, õnne kartult ei panõ, a seo iist tahas alustada mõne eksootilisõ viläga, arbuusi, viinamarja, päevalille jne. kuna ma olõ väega laisk ja ei viisi umbrohuga tegeleda, tulõ katta piindramaa põhuga, eks sõs näis.
kui õnnestus tahas ka maasika ja vabarna är istutada.

külalinõ

eela käve meil sääne külalinõ

kuda mi uma jäätmid sortiirimi

jäätmide sortiirminõ om põra õks kuum teema. ega vahtnõ prügi säädüs meile midägi uut es toonu. uma sodi sortiirsõmi ka inne, a põra sortiirimõ vähe hoolsambalt. ega siin, midägi keerulist ei olõ, pandipakend lätt ütte kasti, kõk ülejäänü pakend tõise, kui vaja mõseme hinne är, küügijäätmõ läeva kitsilõ vai piindramaalõ, kus na läeva jälki loomuliku tiid. olmeprügi lät eraldi, kotti, miä om ka kõge veidümb. kõge inam tulõ õks noid kuramusõ pakendõid, ma püvva, kül noist hoidu, õks na tulõva ussõst ja aknast sõsse. neo ma vii liina vastavalõ konteinerilõ. panditaara lät õks taarapunkti. olmõ prahi kogomi suuremba hulga kokko ja veemi esi ametlikulõ prügimäele.

kuidas võissi toimi esindusdemokraatia

kui valiminõ om avalik ja saadikut saa ega hetk tagasi kutsu. nagu firmaden, võiva aktsionäri, iga hetk juhatusõ tagasi kutsu. neli aastat om õks pikk aig hoita inemesi võimul, kiä uma tüüd ei mõista.
majandusen või seo ajaga ull juhatus ettevõtte mitu kõrda pankrotti ajada.

ka kogukondadest

sattusin lugema punase hanrahani lugu kogukondadest. miks väikestest kogukondadest põgenevad linna, suuremat anonüümsust nautima. ta kirjutab peamiselt paikondlikust kogukonnast ja selle vigadest, olen selles suhtes täiesti nõus. paikondlik kogukond on kogukondade vanim variant, ajast kui jäädi paikseks ja suheldi peamiselt oma küla ja naaber külade piires. sellises kogukonnas on kõik avalik, kõik tunnevad kõiki ja vanad vihavaenud ja muud sellised ei unune, tekitades pingeid ja terrorit. suuremate asulate ja sidevahendite arenedes laienes ka kogukondade tekkimise võimalused, kogukonnad kes tegelevad mingi ühise hobiga, elavad ühist elustiili jne. iga kogukonda aga ähvardab manumine, kui sinna ei tule värskeid ideid, muutusi ja piisaval hulgal uusi inimesi. see kehtib kõikide kogukondade puhul. selles suhtes tegi mart laar õieti, et lõhkus eesti põllumajanduse alused ja paiskas elu maal segi. inimesed läksid massiliselt linna, nüüd on linnainimesed hakanud vaikselt maale imbuma, täites tekkinud tühimiku. tuues endaga kaasa uusi mõtteid ja muutusi. kogukonnas peab toimuma pidev muutumine, muidu läheb asi mandumiseks ja rahulolematuseks. inimenegi kes ennast ei muuda võib depressiooni langeda.

Põllumajandus ja kasum

Põllumajandusest on saanud ettevõtlus, nagu iga teinegi, peaaegu. Peaaegu selle pärast, et millegi pärast seda doteeritakse. See annab näiliselt küll põllumajandussaadustele odavama hinna, kuid see ongi näiline, suur osa EU eelarvest läheb põllumajandustoetusteks ja selle kohutava monstrumi üleval pidamiseks, mis seda toetust jagab ja kontrollib. See raha ju tuleb kokkuvõttes ikkagi maksumaksja, ehk meie taskust. Las olla toit poes kallim, aga see eest reaalse hinnaga. See oli väike sissejuhatus loo juurde.
Majanduses mõistetakse kasumi all rahajääki, mis tekib kui tuludest võetakse maha kulud. Kasum kas investeeritakse, või jakatakse omanike vahel ära(dividendid). Nii saab asjast aru ka maksuamet. Mina mina võtaksin maha ka investeeringud ja siis saaksin puhta tulu, mis siis jaotatakse lisasissetulekuna omanike vahel. Tänaseks on maaviljelusest saanud, põllumajanduslik tootmine. Tootmiseks on vaja kolme komponenti, ressursse, tööjõudu ja raha. Iga omanik püüab oma äriettevõttest saada suurimat võimalikku kasumit, kasutades olemasolevaid tootmiskomponente. Sama kehtib ka põllumajandusäris. Siin on ressurssideks, maa, vesi, õhk. Seega suurima kasumi saamiseks tuleb omada võimalikult palju maad ja juurdepääsu veele ja õhule. Kuna majandusteooria õpetab, et ressursid on alati piiratud, siis tuleb võtta olemasolevatest maksimum. Ehk pitsitada maast välja võimalikult rohkem saaki. Siit hakkavatki hädad pihta. Maakera on suletud süsteem, kus me ressursse juurde ei saa. Kujutage ette, et elate toas, kust te välja ei saa ja kõik mis teil on see on, selge see, et te ei hakka mõtlema kasumile, vaid püüate olemas olevat kasutada võimalikult ratsionaalselt, säästlikult ja jätkusuutlikult, et suudaksite kaua elus püsida. Aga inimene ei tunneta maakera suletud süsteemina ja arvab, et ressursse on võimalik kasumi nimel ekspluateerida lõpmatult. Ei kallid inimesed, viljaka maa hulk väheneb tohutu kiirusega ja selle üheks põhjuseks on kasumit taotlev maaviljelus. Talumehed pahandavad, et toiduainete hinnad on madalad, aga ise nad on kasumi nimel loonud ületootmise, kasutades kemikaale ja võimsaid masinaid. Tänaseks on hinnad pöördunud tõusule, sest maailma elanike arv hakkab jõudma kriitilise piirini, seni on kasvu toetanud toidu odav hind ja üleküllus, ning põlluks kõlblik maa väheneb. Vaadake ainult ülekaaluliste inimeste hulka. Et olukorda stabiliseerida, peab toidu tootmine minema tagasi väikestesse majapidamistesse, kes ei taotle kasumit, vaid ainult kulude(seal hulgas oma palga) katmist. Siis pöördub ka maailma rahvastik kahanemisele. Kaob vajadus suurte masinate ja kemikaalide järele. Paraneb toidu kvaliteet, maitseomadused ja toiteväärtus, väheneb vajadus ravimite järele, mis peavad ravima viletsast toidust tingitud tõbesid. Kaob toidu anonüümsus, tekib side tarbija-maaviljeleja, kaovad vahendajate tasud jne.

maamehe argipäiv

tiit hummuku ütsa aigu silma valla, üritad maailma pilti jälki kokko saia, maailma vahtselt luvva, ringutad, peeriskled ja ajat lenna-leeloga mõne sana juttu. sõs ajat hinnast sängist vällä, mõset hamba, tiit pliidi alla tulõ, et saas naesele kohvivett ja hindalõ tsaivett. Käit kõrra peldikun soolt tühendaman, sõs loet internetin mõne aolehe ja blogi, kõrvale rüübates mõnda hääd maarohutõmmist. vahepääl om naane, ka üska andnud lenna-leelo, kiä üritas kõk üsäku juhtme läbü jürada. pääle tsaid tiit, väiku hummukuvõimlemisõ, sõs süüt kausi tävve kitsepiima jogurtit mustikitega. pääle süüki süüdat ja nüssät kitsõ. sõs om aig visata hinnäst siruli lugõma revolutsionääride elulugusid, saamas teeda mille, na 
seo hirmsa jura kõrraldasid. ja omgi lõunasüügi aig, pliidile tuli alla ja tatrikupudru kiima, seo om mu lemmik, mmmm...... sõs leiba luusse ja jälki leso pääle lugõma. kui om illos ilm ja om tuju, sõs lähen ragon vällän küttepuid. ma miilega ei tii seod suvõl, sõs
sa talvõl ka uma kere liigutada ja vällän olla. odagul tule aho kütte panda ja kui ahi om valmis, sõs süük savipotiga ahju. tavalielt om, seo määnegi küügivilja pada, vai lambaliha, vai huupis kala. sõs
jälki raamatit lugõma ja tuttu. päävä sõsse mahus viil raha iist tüü tegeminõ, lenna-leeloga mängminõ ja vahõst kui aigu om ka pernaasõlõ hüa pakminõ. talvõl luudus puhkas, nii minagi
piä madalat profiili.

masanobu fukuoka

masanobu fukuoka om üts lahe jaapani talumiis, kiä rakendas luuduslikku maaviljelust. ta peäs olõma põraüle 95a vana. ta om ütistanu maaviljelusõ ja hummuku puulsõ filosuufia. timä päämisõs mõttes om joht midägi tegeminõ. lasta luudusel esi toimõndada ja esi võimalikult veidü vaihele tsuski. luubuda ebavajalikõst ja pingutust nõudvais töist, lasta luudusel ne esi är tetä. masanobu om välla andnu mitu hääd raamatut, üts neist "ühe kõrre revolutsioon" om ilmunu ka eesti kiili andres ratturi tõlken. tima raamatu om hää kerge lukõ ja pane hinnast üten mõtlõma, häste omma läbü põimitu maaviljelusõ praktika ja filosoofia. sääl om lugõda ka noil kiä maaviljelusega joht ei tegele, ega tiiä sõst midägi.
masanobu suuvitas luubuda:
kündmisõst
kultiviirmisõst
väetamisõst
keemiast

soovitas:
kõk jäägi nurmõlõ tagasi
niitä umbhaina
hoida nurmi pidevalt haljana(ristiku all)

kiä taht täpsembalt tiidä seo või esi lukõ. raamatut saa telli andres ratturi käest.

ma esi olõ ka luudusliku maaviljelusõ omas võtnu ja kohanda seod oma paiga tingimusilõ.

talvinõ pokumaa

nuurpernaanõ om är opnu vahtsõid asju

nigu tagurpiten ruumamisõ ja uma kautsukist lutiga hambide sügamisõ.

taaskasutus nigu kate teraga mõõk

taaskasutus tundus hää asi, ma esi püvvä ka elada tõiste inemeste jääkeist. rõiva, müübli, ehitusmaterjali, raamatu, toidunõu, auto jne. ma olõ esi oma loomult kokkuhoidlik inemene, ega salli uma ümbre tsõõri paljo asju, õnne vajalikku. taaskasutusõl om ka tõne ohtlik külg, se või anda inemesele petliku mulje, et kui ta osta vahtsõid asju anna vana illosti taaskasutamisõs, sõs om kõk kõrran ja tima ela nii nigu pidä. a tgle ei olõ joht nii. sääne asi om inämpjaolt juhtunu lääne maailman. ainuke lahendus om tarbimise kipõ vähendamonõ, a seo lüü sassi mi maailmamajandusõ.
tundus, et tyler turdenil om õigus, kui ta ütel, et taaskasutaminõ om nigu suitsetamisõ maha jätminõ surisängin.

põtipõllundus taas ausse

lugesi täämpä päevalehest artiklit, kos ennustati, et 10-15 aasta peräst om puudi süügileti sama tühä, kui vinne aigu. märgi om ju oleman, süügi nappusõ peräst om hinna maailman nõseman.
seo vastu om hää rohi, tulõ es nakata uma maja ümbre, või suvemaja man küügivilja ja marju nakata kasvatama. kõk morolapi ülõs harida ja ilupuhmadõ ja-puie asõmõl viljapuu panda. noh nii nagu vinne aigu oll. a seo asa man om seo hää asi, et saad kontrolli uma süüki. kasvatad veidü ja mürki joht ei panõ. müüd aga uma trimmeri ja moroniitja maha ja ostat lapju, vikati, kõpla jne. inemese saava 
jälki tervembas süvva puhast kihvtitamata süüki ja hinnast füüsilisõlt liigutada.
pildil om pernaanõ kardolat istutaman.

maa om haigõ

om haigestunu inemistesse. seo om väega ränk tõbi. miä eristas inemist vähirakust ? mõlemba tarvitava inämp ressurssi, kui juurde teküs, mõlemba häotasõ elos vajalikke süsteeme, mõlemba paljunese kontrollmatult ja mõlemba sureva üten uma toitjaga. tulõ õnne luuta, et luudusel om määnegi kimmäs ravim välla kaetu.

kas tõesti om kevväi

hummuku tei silma valla ja minnu tervitas akna takast päiv. mõtli edimält, et om külmas lännu. a kui ma vällä lätsi sõs sai üllatusõ osalisõs, vällän om kevväi, puhk lämmi tuul ja päiv siras korgel, õnne tsirguhelü oll veidü. tuju läts õkvalt katekõrdselt hääs. kevväi om süämen

miä om õnn

kost kurat ma tiiä. kõneldas, et õnn om paljo raha, vai et õnn ei ole joht rahan, et õnn om inemeste vaihlisten suheten. inemene luu hindälõ ettekujutlusõ õnnest ja sõs nakast teda perra ikma. 
a kui ei olõ raha sõs olen õnnetu, vai kui inemeste vaihlise suhtõ omma vussin, sõs om vaja ka õnnetu olla. ehitamõ uma ühiskunda, et mi latsil olõs õnnelikum elo, nii om tettü vast juna tuhandit aastit, aga õnne oleõi viil peräle jõudnu, nigu kommunismki. kõk seo värk tundus mullõ väega kahtlanõ, äki ei olõki oleman õnne, om lihtsalt sana õnn ja seo kirjeldus. vast om olõman õnne hetken olõmine. mis om kõge hullemp om, seo kui inemene mõtles hinda jaos välla, miä om õnn ja
sõs arvas, et seo valem om ka tõista jaos hää ja nakas seod tõsele vägüsü pääle aama.

ikka prügist, mis meid ähvardab matta

pernaanõ kirotas:
Mulle meenus üleeile, et algavast aastast hakkas Eestis kehtima uus Jäätmeseadus, mis kohustab kõiki elanikke oma prügi sorteerima. Mul on selle üle nii hea meel!!! Lõpuks ometi on riik ette võtnud konkreetseid samme prügiteema osas. Lõpuks ometi on midagi, mis sunnib inimesi oma tarbimise ja keskkonna peale mõtlema. Muidugi, iga algus on raske ja kindlasti tuleb ka nüüd ette olukordi, kus pakendite kogumise konteiner avalikus kogumiskohas võib pungil täis olla ja tühjendust pole veel tellitud. Nagu juhtus pandipakendite süsteemi juurutamise ajal. Kuid peagi see laabub.
Kodus sorteerime prügi aastaid, alguses oli lihtsalt vanapaberi ja taara kogumine, nüüdseks aga ka pakendite eraldi viimine. Helistasin emale, uurimaks, et kas nad ikka on kursis uue seadusega. Sest juhul kui nad panevad RagnSellsi poolt renditavasse olmejäätmete prügikasti kogemata ka pakendeid, tuleb neil maksta kahekordne tasu selle eest. Telefonivestlused olid meil päris emotsionaalsed, ema meenutas, kuidas paar aastakümmet tagasi oli palju toiduaineid klaastaaras, mida sai muudkui taastootmisse suunata. Jah, neid aegu ei saa me tagasi ja pakendite koha pealt saame oma pakendeid vähendada/valida a) jättes asja ostmata b) ostes vähepakendatud asju c) ostes asju, mille pakendid saab taastootmisse suunata. Mis juhtub nende pakendikonteinerisse jõudvate pakenditega? Need sorteeritakse eraldi ja nt. tetrapakid viiakse Leetu, kus need töödeldakse spetsiaalses tehases ümber paberiks ja papiks. Ma ei hakka siinkohal välja tooma fakte, kui palju Eestis prügi ühe elaniku kohta aasta jooksul tekib, kuhu prügi edasi läheb, kui palju on prügi meie ümber jne. Väga hea raamat ennast prügi-plasti tootmise-nafta lõppemise-kliimakatastroofi osas valgustada, on Epp Petrone raamat „Roheliseks kasvamine“.
Lugesin ka Postimehest prügiteemalist online artiklit, hämmastav, kui palju kumab inimeste küsimustest läbi suhtumist „kes mulle kompenseerib erinevate prügikastide tellimise, pakendite viimise konteinerini vms.“ Seda, et me saastame oma lõputu tarbisega loodust, suretame välja teisi liike jne, ei mõelda eriti. Ikka on suhtumine, et raha eest peaks kõike saama ja lõputult. Ei mõelda, et me muudkui võtame ja võtame. Sest see protsess nafta pumpamisest plastkarpi pakendatud plastikust tooteni on pikk ja anonüümne. Kui on vaja natukenegi oma mugavast elust välja tulla ning hakata sorteerima oma jäätmeid – ehk siis säästma keskkonda, säästma teisi liike, säästma elukeskkonda oma lapselapselaste jaoks, mõeldakse hoopis, et miks see süsteem halb on. Inimesed on harjunud mõtlema, et miks EI SAA, selle asemel et mõelda, kuidas SAAN.
Ja kartus, et metsa alla hakatakse prügi viima, on ka asjatu. Tänu seadusele on kontroll suurem. Kui nüüd leitakse metsa all uusi prügihunnikuid, saab minna otsejoones selle omavalitsuse juurde, kus mets asub. Minna ja küsida, miks on see prügihunnik metsas, kas kõigil elanikel on olemas lepingud olmejäätmete äraveoks. Omavalitsused peavad kontrollima, et kõigil oleks olmejäätmete lepingud olemas ja ettenäidata. Ja mina ei usu neid, kes väidavad, et neil prügi ei teki. Ikka tekib, kasvõi nõudepesu lapp (kui see pole looduses lagunev), mis peaks minema olmejäätmete hulka. Tänu seadusele jääb ka vähemaks neid, kes oma pakendid ahjus ära põletavad ja sellega ennast ning oma naabreid mürgitavad.
Ma väga loodan, et inimesed omavalitsustes ja kodudes võtavad seda seadust tõsiselt ja hakkavad oma prügi sorteerima! Kui tarbid loodusresursse, siis anna ka omapoolne panus loodusele tagasi...

leso pääl

vedele tõist tundi kuuma leso pääl. kui ma ütsa aigu üles ärgassi oll tarõn 14 kraati lämmit. pandse aho ja pliidi alla tule, tsai kannu
pliidilõ ja keerassi hinnast leso pääle. vahepääl sõi ja vei ka kitsile juvva ja süvva. nüüd vedele edesi ja loe coelho zahiri. ei viisi  joht koheki minna, ega muud tetä. pärast tulõ õnne minna ja pumbamaja ülõs sulatada.
kiä viil, ei tiiä, mia om leso, sõs seo om üts lisa vidin pliidi ja truubi külen, kos saa mõnusasti pikutada, kui ta lämmäs lätt. voh !

väläsitamaja ilo

kõgepäält om vaja sitahädä, sõs panõn sälga kampsi, pääle vatijopõ, pähe läki-läki ja jalga lubjavildi.
sõs lähen tarõst välla, sitamaja puule. lasõn püksi alla ja istun potilõ. ei olõki väega külm, kuiki kraadiklaas naütäs - 14 kraati. võtan seltsonna ristsana, puhun lämmä hingeõhuga pastaka käüma ja süvenen ristsana maailma. järsku nakkas midägi kripeldama, nõstan silma ristsanalt ja näe imõlist taivast. selgõt, kargõta ja tähtü täüs hummuku taivast. määne ilo! esi ela maal, aga väega tihti millegi päräst, ei kae sinna üles püüle.

talvinõ riidi

üüsi oll i -18, hummuku, lätsi edimält kitsi kaema, a na olliva väega rõõmsa. vei neile õkvalt kaaru ja lämmit vett ning küle alla mitu sällä täit põhku. 
päiv tsõõris müüda puie latvu ja kõkk om nii tassa. tarõ tule kimmämale kütta. Ma mõtle, kui vällan om nätal aigu järjest -30 kas sõs piät tuli kõk aig aho ja pliidi all olõma ?

pernaanõ kirotas: Paar ökonippi jõuludeks

* Sellel aastal oli meil toas eriti öko jõulukuusk. Nimelt oleme juba teist aastat vaid kuuseoksi tuppa toonud, sest pole eriti ruumigi, kuhu jõulukuuske üles sättida ja nii ei ole vajadust mõneks nädalaks ühte väikest kuusekest hingusele saata. Selle aasta jõulupuu päästsime ära lõkkeplatsilt. Need olid Allari onu jõulukuuse alumised oksad, mis sinna olid sattunud. Meie aga (nagu Imbi ja Ärni) vaatasime, et oh, need ju sobiksid eriti hästi meie pere jõulukuuseks. Ja kui nüüd jõulud läbi, siis viime kuuseoksad kitsedele söömiseks. Nad närivad okkaid ja koort hea meelega, saavad vitamiine ja toitu. Või siis sätin lillepeenarde peale, et kevadine päike taimedele liiga ei teeks. Kuuseoksad ehtisime omatehtud ehetega – õlejuppide ümber keerasin villaheidest ja lõngast südamikud – nii said vanaaegsed ja mõnusad jõulutähed jõulukuuse oksi kaunistama.

* Uue aasta esimesel päeval avastasin, et päevade lugemine on ju ka uude aastasse jõudnud ja vana kalender rändas vanapaberi kasti. Mõtlemine on ikka nii ära rikutud juba, sest esimene mõte oli, et meil on uut kalendrit vaja poodi ostma minna. Alles siis tuli pähe, et kalendri saaks ju ka ise teha. Nii kaunistab meie seina Jaanuarikuu kalender, mis on tehtud teiselt poolt juba kasutatud paberile. Eriti tore on see, et iga kuu saab nüüd endale kalendri peale lubadusi või mõtteteri kirjutada. Selle kuu tunnuslauseks on „Terves kehas terve vaim“, mis innustab mind taas trenni minema :)
 

illos talvõilm

vällän om ligi kümme kraati külma  ja taivas paistus päiv ning lumi maan. vahtnõ aasta tõi sõs talvõ. kaiv om ka kinni külmanu, seo pärast ei tulõ vett
majja. a kitsõ paistussõ hinnast häste tundvat, kuigi laudan om sama külm kui vällän. hunnik põhku küle all vast tege nende olõmise hääs. pääasi, et neil om kõk aig hää süük nina iin, sõs
taluva na ka häste külma ja omma paremba miilega külman ja värske õhuga laudan, kui lämmän
ja ummuksis. pää asi, et om tuulõ vari ja küle alune kuiv.
eks tulõ sis pääle hummukusüüki ja kitsenüssmist minna kaivu valla sulatama.

kinnunen kistumalda hää film

kai seod filmi õkvalt kats kõrda. nii hää maheda huumoriga film. ehe näide, kuis saab ilma suure rahata midagi hääd tetä, vaja õnne ideed ja sobivaid inemeisi. kinnunen om ehe kulgeja, kiä lask hindaga asju juhtu, ega lase hinnast väega takistustest häiri, vaid libiseb neist ujedalt ja kohmetult müüdä. sääne tüüp on ideaalis hiina taoistliken luguden. maleva kõrval mu üts lemmikuid eesti filme.

kalendriaasta vahetus

Hääd vahtsõt siis kõgele !
Mu jaos vahetus aasta, õks siis kui päivgi uma aasta täüs tege, ehk 24 talsikuul. 25 talsikuu om juba vahtsõaasta edminõnõ päiv. Eela õdagu naksi lummõ, sadama ja sattõ hää mitu tunni, et maa sai valgõs ning ilm läts ka külmembas. Külla tulliva mus sõper Ruts uma perega, naabri ja mu naesterahva sõbranna. Verivorsti ja tsiaprae jäiva talsipühissõ, pandsemi rõhku hoopis veise- ja lambalihalõ. Naabrimehe ahos tettü lammas oll kistumalda hää ja pernaasõ peedipada veiselihaga oll nagu ikka kiilt alla viiv. Kaime telekat, õgisime ja aime suust plära välla. Kesküül lätsimi välla lõket tegema, sõs tulli ka lellepoig uma naese ja sõpradega mii puule.  Vei kitsilõ ka vahtsõaasta süügi ette, nii nigu kommõ ütlõs. Jaurasimõ sõs viil paar hääd tundi pääle südaüüd.