et keväja kui om niigi palju tegemisi, sõs tulõ nakata piindramaad juba sügüse ette valmistama. ma ole luubunu kündmisõst ja kaibmisõst, a et maa olõs keväja kobe ja haina vaba, sõs ma vei piindramaalõ kimmä kihi põhku. kasutusõlõ sai võtus vahtnõ maatükk, mii avastimi, et aiamaa om liiga lakja vaonu, piinramaa omma tarest kavvendale är lännü. seoga teimi vahtsõ maa tarõlõ lähembalõ. paksu õle kihi all saava egatsugu eläja uma tüüd tetä, maad kobestada, hummust tekitada jne, häos hain. kevajä hinne külbmist ja istutamist korja põhu kokko, pärast pane põhu tagasi, nii ei naka umbhaina vohama ja maa püsüs ka hää kobe. vana piindramaa pääle vei ka põhku a sinna tulõ maasikamaa, midä olemi juba plaaninu hää mitu aastat. seo aasta om põhku volilt käen, ole nurmelt tõist juba autoga vast paarkümmend kuurmat tuunu. esal läts põhupurustiga kombain katski ja vili tull põimi ilma purustajata kombainiga. seo om õks nii, et üte ebaõnn om tõse õnn. iilminõ aasta ma kraapse nurme päält toda purustatu põhku kokko, suure vaivaga sai õnne kitsilõ allapanos, a piindramaalõ joht ei midägi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar