mahlakuun saa õkvalt viis kuud, kui kitsil kosilane külan oll. kuu tõsen puulen piäs sõs tulemusõ ka ilmavalgust nägema. kindel olõ ma õnne väiku kitsõ pääle, om tõne ümärik ja utar om ka suures lännu. tõisist ei sa joht häste arvo, kirriv om nigu vähe ümärik, a must om õks saledakõnõ. ei tiiä, eks aik näütas, ma esi arva, et na õks kõik omma sedapsi. kui lumi vähe inämp är sula ja mu pinnu hunniku lumõ alt vällä tulõva, sõs piä kipõlt nakkama lauta sulgõ tegema, et kui väiku kitse sünnüsse, sõs sa na õkvalt imäga tõisisit är eräldata, muidu võiva viil tallekõsõ är sõkku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar