Ei ole joht tahtnu uma päävaraamatun poliitikast kõnelda. A perämisõ sündmusõ om pannu
seos asadt mõtlema. Ma ei mõista esi saisukotust võtta oll seo pronkmehe tõisaldaminõ hää,
vai es olnu. Tundus, et pikeman perspektiivin oll hää. Aga eks aig näütäs. Iistlasõ ja
vinnelasõ kipussõ elama minnevanaon ja seo ei lasõ meil ütist löüdä. Põraig om väega palju
mõotatu minevigust, mõlemba rahav tundva hinnast ohvrina ja seo ei lasõ meid eläda olevikun ja
kaeda tulevigu. Mii elami siin maal kuun, seo om põraiag. Meil tulõ siin eläda ka tulevigun. Kuis seo vällä näge om mii uma tetä. Kas iistlase ja vinnelasõ suudava löüda ütitsõ tullevao nägemuse,
uma riigist ? Seon värgin erälde võitjaid ei olõ, kui piäas tulõma määnegi suuremb jama, kaotami mõlemba. A ka võita saami mõlemba, seo om juba paremb perspektiiv. Mii olemi seotu ja mii elo saa kulgõ õnnõ ütitsõlt ja saman suunan. Kõge lihtsamb ja nilbem tii olõs leid ütine vainlane, a seo
om samuti vihkamisõ tii, õnne sõs ei vihka mii ütstõist. Alus ütsisõs tulevikus võis olla, et vinnelase tunnistava eesti kiilt riigikiilena, aga mii tunnistame vinnelaste uma näegemust tõsest maailmast ja austami seod ja olemi nendõ tähtsatel hetgedel kuun.
Seo või olla ju meile vallus, aga kui mii tulõmi
välla sõst minnevao taagast ja heidami seo kuurma hinda õlult, sõs om arusaaminõ kergemb ja
tullevaig näüs illosamb. Minevikun ei tasu ellä, ellä tulõ täämpää, minnevaost tulõ õnne oppi. Luubumisõs om väge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar