Sepa Volli oll üts lahe miis. Tasane miis, mõistse kõkki talotöid tetä ja olli ka kõva käraka miis. Ta teie vinne aigu vanaimä man kõksuguseid töid ja oppassi meid lellepujaga ka elementaarsõid asju tegema.
Kuidas õigele saagi ja puid lahku jne, jne. Palgapääval, tõie ta puudist alati latsilõ kommi, es ostnu kõge raha iist viina ja olut. Latsiga saie ta häste läbü, tal hindal latsi es olnu.
Ma mäleta, kuis ta õks pliidisuu man kergol istse õlut jõie ja pliidiravva pääl siini küdsäsi.
A mille ma tast kirota ? Timäs oll midägi mis minus lugupidämist tekeitäs, ma ei tiiä joht miä seo om,
vast tävvelik alistumine uma saatusõlõ(saatus ei olnud teda ja tima esä, imä, vellis ja sõsarit sukuki hellitanü). Elli uma tasast ello, es tii kunagi kellelegi liiga, ega es olnu ülekohtunõ.
Täämpäsõs om ta uma kümme aastat kuulnu, a vahest tulõ ta mullõ miildõ, eriti, kui
ma esi kärakat võta. Peräminõ kõrd tulli ta miilde vanaima sünnipääval, meenutasime lellepujaga
teda ja võtsemi pitsi konjakit tima tervisõs(ma võta alati kuulnute tervisõs, a joht mälestusõs).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar