kuna miil umma kitsõ, sõs suuremb osa piima andva nema. kitsõpiimast saa päämisõlt jogurt. ülejäänu tulõ puudist osta. miil lätt hulga juustu ja seo omgi pääminõ piimasaadus, midä tulõ otsman kävvä. kahjus ei olõ lähikõsõn üttegi talunikku, kiä esi juustu tege, nii tulõgi osta puudist kahtlast kraami. a miil om plaan õks koskilt hanki talujuustu ja sõs kui mii kitsõkari suurõnõs esi nakata seod tegemä. ülejäänud piimasaadusi lätt miil veidü, vahest haputkuurt ja kohupiimä, a seo ka lahõnõs kui kari manu kasos. hää om kaia, kui õks nuurpernaanõ juu suurõ himoga äsja nüstu piimä, miä om mõnusalt lämmi, värske ja taüs egätsugu kasuliku. hää om, et lats saa päris piimä ja viil kitsõ uma, joht seod imelikku halli vedelikku midä puudin piima pähe müvvas, miä om nii är tsolgitu, et sääl om vajalikku õnne veidü perrä jäänü.
1 kommentaar:
jah. Mul meenus kohe juhtum, kui mind järjekordselt maale vanaema juurde küüditati (see ol karistus) ja vanaema mulle kohe esimesel päeval igasuguseid võikaid maa-toite sisse toppis. Piima, sõira, kodujuustu...-igasugust värki.
Tõusin söögilausast ja vaarusin õue kuuri taha. Kõhus oli kuidagi imelik tunne ja kippus iiveldama.
Oksendasin kogu hea toidukraami sinnasamma kuuri taha rohu sisse. Lehm, kes sealsamas sõi, vaatas mind huvitatult -ja mul hakkas toimunu pärast veidi häbi.
Lehma ees.
Aga selline see maa elu juba kord on.
Postita kommentaar