kätte olli jõudnu peräminõ aig e m päiv hanki talvõs lihavaru ja reguleeri kitsekara suurust. saie sõs neo kats asja lahendatu üte kõrraga. elo pidi jätma keväja sündünü sikupoiss. hallõ oll tast küll, kui kari om väiku, sõs tekis ega elajäga side. asi saie kõrda aetus ilma piinata ja vastavalt kõrrale, sikk sai hinne tapmist uimastatu ja lõpp pääle tettü kipõlt. ello tulõ õks suhtuda austusega. seo olli edimõnõ mii talo luumatapp. a mille ma sõst maainemese jaos nii tavalisõst asast kirota ? ma esi olõ endinõ liinamiis ja luumatapuga kokko puutunu latsõpõlven vanaima man, seo pärast ka seo puudutas minnu vähe sügavambalt. ma olõ seda miilt, et kui liha süüt sõs piät õks näegema, kuis su süük elo kaotas, sõs tiiät uma kõttutävve väärtust. puudist ostetu liha om anonüümnõ ja seoga ei olõ määnestki sidõt. mu jaos om kõk elläv üte pulga pääl, ma ei ole määnegi korgemp olevus ning püvva tagada uma huule all olevile eläjäile võimalikult luumuliku elokeskunna, et na saava rahuldada ummi vajaduisi, vai instinktõ. äkki kui kitsõ omma saanu eläda luumulikult, sõs om lõpp ka neo jaos kergemb. na ei olõ pidanud taluma suurfarmiden ja tapamajan piinu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar