maru

eela õdagu kuulse suu takast pikse kõminat, haarasi rihä ja juuskse haina kokko pandma. ilm ee es olnu võimalikust piksest ja vihmast midägi kõnelnu, seoga võtse hinne rahulikult. mõtli, et jõvva õks haina kokko tõmmata ja vähembalt katte ala panda. jõudse juba kats kolmandikko kokko riibu, kui naksi pääle hirmus mahtra.  hain  nõsesi lindu, ma mõtli, et kiäki om tulnu tuulispasana mu haina varastama, meenusi ka rahvatarkus, et seo kes tuulispasana tsõõri lindas, tolle keha piät koskil lähükeste puhma all vedelema, et lähe otsi ülõs kiõ tu tsiga om, kiä mu hainu taht. tuul oll nii kõva, et luubusi plaanist ja võtse suuna kodo puule, vahe pääl oll tunne, et ma külh joht kohale ei jõvva, a lõpuks õks jõudse. esi mõtli, et nüüd lahk küll viil vana kasvmaja ja väliküügi är, a kui pärast kaema lätsi oll kõk alale. pärast kuulse, et urvastõ ja antsla kandin oll mahtra kimmäm olnu ning hulga puid ümbre aonu.