eela oll sõs mii man karalaskmisõpäiv. nurm om külh viil pruun, mõni ütsik haljas rohupuhm om vällän, a kitsil oll terve päiv süvvä, nema leidva alati midä süvvä. pernaanõ oll talitse aigu pannu leeva sügävkülma, et sõs vana kombe kotsile anda seo karalaskmisüpääval karakõ. kitse olliva väega rõõmsa, kui nuurpernaanõ, pernaanõ ja ma leeva neile kätte andsime. vast nakassõ kitsõ seo pääle õkvalt sama pallo piima andma, kui lehmä.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar