Eela trehvässi kullõma määnestki raadiosaadõt, kus Hardo Aasmäe kõnel kliimamuutusist. Mullõ
miildüsi tima saisukotussõ, ma olõ ammu sama muudu mõtlõma nakanu. Et, mi ei tohis võidelda
joht kliima lämminemisõ vasta, vaid vähendada uma saastõt ja rämpsu. Kas inemene om kliima lämmistanu vai ei seda ei tiiä vast kiäki. A seo, et inemen varsti uma sita sõsse är upus seo
om vast kindel. CO2 om kasvuhuunegaas, kui me seod liiga palju vällä lasimi, ei ole miil varsti inämp midägi hengeätä. Kui mi tõse liigi uma kõrvalt är häotami, sõs ei ole inämp inemesel ka
pikka pido. Kõge hullemp tundus, inemese tiidminõ, et ta tiid luududsõst kõkke, tegelikult ei tiiä
ta joht suurt midägi. Üts näide om "halbade" eläjätõ likvidiirminõ ja "hääde" eläjätõ
soosiminõ. Olõmi soe, kui halva eläja arvukusõ viinu miinimumini ja mõtskitse, kui hää,
lasknu sigima. Mis om tulemus, soe ründava lambakarju ja kitsõ häotasõ mõtsaistanduisi.
Kui soe kara omma väiku, sõs nad ei saa häste suuri eläjäit jahti ja läheva kergemba vastupano tiid, lambakarja. Kui sutti om veidu, ei pelga kitse inämp ja na saava rahulikult üte kotussõ pääl kavva aigu süvva ja nii na sõs häotasõ nuuri pedäit ja tõisi puid. Kumb sõs om hää ja kumb
halb, olenes kost kotsilt kaeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar