Sõst aost om juba hulka vett merre voolanu, kui sai perämine kõrd päävikulõ midägi
kirotatu. A maainemeste värk. Tulõ kõk aig piindramaal perse püstü koogutada, või
sõs midägi ehitädä. A nüüd sõs oll pööripäiv ja leedopäiv, sai veidü henge tõmmata.
Ja kui võbin ja vabin ihost vällä lännü saa ki midägi kirotada.
Liinast tulli hulka kammraade külla, liha -ja ollepoti üten. Kus läits sõs liha süümisõs
ja olle juumisõs. Vanas olemi jäänü, pido lõppi juba üte aigu.
Leedo puulbääva naksi naabrite mant torupilli helü tulõma, ega mii sõs es saanu maha
jäia mängsemi vasta ja nii kõrda müüdä. Vägev, nii kui muistsel aal, a kes toda muidugi
tiid, kuis muistsel aal oll. Nii paljo liha pole ma saidse aastat süünü, vahepääl lihtsalt joht
es taha, a põra om jälki kimmäs isu pääl, purustatu lihassõit süvvä. Egä inämp ei viisigi
rohkem kirotada, lähe käü vällan kusõl är ja lähe magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar