hüüdre om järv kärgula küla veeren. ümbre om kats väikut eramaa tükkü ja üts suur pirakas riigimaa. ma olõ kärgulan elanu pea neli aastaka, aga hüüdre viirde pole hinne saanu. ujuman olemi käünu kavvendal koorastõn. a ütspäiv võtse kätte ja läksi rattaga järve otsma. edimäsõ kõrraga lätsi valelt puul ja ega ma joht karti ka inne es kaenu. sõs ma järv üles es lövvaki, om tõne mõtsu vaihel, ega tii päält näta sukuki ei olõ. eela kai sõs kaardi ja lätsi tõselt puult hüüdret otsma, koorastõ tii puult. ja kae imõt, käänassi edimesõlõ mõtsatiile ja veidü ao pärast naksi järv paistma. pääva käen oll tõne kistumalda illos. kai sõs veidi seod illo ja naksi kodo poolõ tulõma. sõs pande tähele ka seod sodi, miä om järvetii viirde pillutu. ma ei sa joht arvo, määndse inemese neo omma, kiä uma räpsu egale puule lakja pildva. määndse mõtte neil pään omma, vai ei olõ joht üldse mõttit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar