eela, kui kitsi nüsma naksi imesti, et musta ja eriti vana kirriva udara omma väega täüs. mõtli, kas seo om keväja märk, vai nakkava na õkvalt sünnütama. must ollgi kuidagi kahtlamõ, nõstse uma handa ja tei tagaotsaga egatsugu imelikke liigutuisi ja vigurit, sõi veidü ja es tahtnu vällän olla. kui ma pääval kaeman käve sõs jätkusi seo protsess. õdagu lätsi kitsilõ juvva viimä ja sõs oll must poigiga maha saanu, ütte lakse uma nõna iin, tõne oll juba jalga lasknu ja saise keset lauta. veidü ao pärast sündüsi ka platsenta, kuna ma pandse musta kuun poigega sulgu kinni, sõs ma ei tiiä kas ta jõudse paltsenta är kah süvvä. kitse pistva seo õkvalt nahka. ma olõ sõs põra nännü sünnütusprotsessi algust ja lõppu, a sünnütust esi pole viil nännü, pernaasel õnnestusi seo klaara puhul är nätä. kui nii edesi lätt, sõs om kari varsti katekõrdne. seokõrd tulli sõs kats plikat, klaaral poiske ja plika. kui kjäki umale kitsi taht andke teedä.
kuna kitse andseva hummukul pää neli liitrit piimä, sõs teie õdagu ülõ hulga ao jogurtit. põra lähegi õkvalt seod maitsma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar