esmaspäev, 28. juuli 2008

ma kogesin taod

kotus: viljani folk, meestelaulu tarõ; aig:riidi. üte pika regilaulu, kos üts miis lät laivapuud otsma, aigu. üts hetk ma olli õkvalt keset taod, seo regivärss olli nigu maailm esi, üts lõpmada vuug. 

äkki ollgi juhan luigal õigus, et eestlaste muistne maailmapilt oll peri taoismist. es olnu miil šamaanõ, ega sääntsit tegelaisi. olliva lihtsalt targa, kiä elasiva nigu tavalisõ inemese, ega erinenu väliselt joht millegagi. es tikkuna väigisi targas ega tõisi opma.  õnne kupli all oll inämp. seo maailmavaatõga või seletada ka, mille eestlasõlõ religiooni väega külgõ ei nakka. kuna taoism om häste pragmaatilinõ, sõs eestlaene om inämp seod usku määne hetkel kasuligum om, a süäemen õks uma muistsidõ juuri ja maailmapildi man.  pikä regilaulu, miä või kesta tunde, kos omma kordusõ, kuid tegevus lätt õks õnne edesi, primitiivsõ viisiga, tundus olõvat tao olemusõlõ väega lähken.

Kommentaare ei ole: