rattaga maal

ma olen siin kirjutanud rattaga sõitmisest linnas, aga joht sõnagi sõitmisest maal. maal on ka tore rattaga sõita. kõik lühemad otsad püüan ikka rattaga läbida. aga siin võrumaal, kus teed aina tõusevad ja langevad, tuleb sama vahemaa läbimiseks rohkem pingutada, lisaks võtab rohkem jõudu  pehme kruusa sees väntamine. 20 km ots on juba  pingutust nõudev. aga tore on teel loodust nautida, seisatad kaed mõnda lille, noppida metsmaasika, või peo täie mustikaid. vahest jookseb mõni rebane üle tee, või kalpsab jänes. ah, et autoga saaks kiiremini, aga kuhu ma ikka kiirustama pean ? mõnusam on lihtsalt kulgeda. sitaks ajavad närvi lahti olevad koerad, väikestega pole probleemi, aga mõni on kohe kaukaaslase moodi. mis nende peremeestel küll arus on ? iga selline peni on ju potensiaalne oht möödujatele, eriti veel lastele. kui pole kaua vihma tulnud siis käib tolm ka pinda, aga kuna liiklus siinmail hõre siis tolmupilve sisse sattumist tihti ette ei tule. pimedaga muidugi väga rattaga sõita ei tasu, siis võib olla teedel igasugu hulle purjus liiklus-enesetaputerroriste.