egä päiv tulõ rõõmusõnumeid maa plaane kotsile, kuis vabaneda inemeisist. kõk keskkunna häda nakkasõgi päälõ sõst, et maailman om liiga palju inemeisi. mõne rahva lihtsalt ei suuda hinnäst vaon hoita. täämpä lugesi bioneerist, et pääle om nakanu igikeltsa all oleva metaani paiskuminõ atmosfääri. metaani arvatas olevat inämp, kui kivisütt, ja metaan om katskümmend kõrda kimmäm kasvuhuunegaas, kui CO2. kui arvata kõk neo mõo kokko, kas sõs om võimalik katastroof, mi elo aigu ? piibli raamatun om kirjeldatu maailma lõppu, et sõs nakas taivast sadama väävlit ja tuld. kas seo ei olõ joht täpnõ luudsuskatastroofi kirjeldus ? seo pidi olõma üts tark miis, kiä näie ette kohes inemene uma ullusega välla jõud. a olulinõ ei olõ, kas inmemesel om ilma lämminemisega pistmist vai ei, olulinõ om, et lämmines. miil õks om uma osa, a kui kimmäs, las seo ülõ vaidlese tiidlasõ. om teeda, et katastoofi mõo omma vahemba sääl, kos asustus om hõrre. luudusrahva elassõ tavalisõlt katastroofi häste ülõ. om viil teedä, et hinne suuri muutuisi, nakas luudus hinnäst esi kuumale tõmbama, eläjäil vähenes järglasi arv jne. õnne inemene om nii ull, et tege latsi edesi, kui häda silmi iin, ja võimendas probleeme viilgi. aol mil elokotussit jääs vähes ja süvva om veidü, peava inemese viil omavaihel sõdima seo pisku päräst. iistlasõ omma sõs mõtten targa, lähenevatõ muutuste iin ei olõ mõtet hirmsale latsi tetä.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar