ma kae aknast välla ja näe, kuis luudus tühja kotust joht ei salli. vana lauda vareme omma muutunu rohelisõs. nõgesse, kassitapu, kubrulehe, ohtja jne. omma võimust võtnu. mulle nakas järjest inämp miildüma mõtsik värk, järjest vähemb miildüma huuldatu maastiku ja aia. vana jumal om luunu umale väega mitmekesisõ aia, kas ei tasus miil säält oppust võtta, või arvami et olemi timäst targemba ? juba latsepõlven es miildinu mullõ parkein olla, a võsu pitten roita oll lemmik tegevus. sääl oll hulga põnevanb, kunagi joht es tiidnü, miä järgmise võpsiku takan uuta või.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar