Põllumajandus ja kasum

Põllumajandusest on saanud ettevõtlus, nagu iga teinegi, peaaegu. Peaaegu selle pärast, et millegi pärast seda doteeritakse. See annab näiliselt küll põllumajandussaadustele odavama hinna, kuid see ongi näiline, suur osa EU eelarvest läheb põllumajandustoetusteks ja selle kohutava monstrumi üleval pidamiseks, mis seda toetust jagab ja kontrollib. See raha ju tuleb kokkuvõttes ikkagi maksumaksja, ehk meie taskust. Las olla toit poes kallim, aga see eest reaalse hinnaga. See oli väike sissejuhatus loo juurde.
Majanduses mõistetakse kasumi all rahajääki, mis tekib kui tuludest võetakse maha kulud. Kasum kas investeeritakse, või jakatakse omanike vahel ära(dividendid). Nii saab asjast aru ka maksuamet. Mina mina võtaksin maha ka investeeringud ja siis saaksin puhta tulu, mis siis jaotatakse lisasissetulekuna omanike vahel. Tänaseks on maaviljelusest saanud, põllumajanduslik tootmine. Tootmiseks on vaja kolme komponenti, ressursse, tööjõudu ja raha. Iga omanik püüab oma äriettevõttest saada suurimat võimalikku kasumit, kasutades olemasolevaid tootmiskomponente. Sama kehtib ka põllumajandusäris. Siin on ressurssideks, maa, vesi, õhk. Seega suurima kasumi saamiseks tuleb omada võimalikult palju maad ja juurdepääsu veele ja õhule. Kuna majandusteooria õpetab, et ressursid on alati piiratud, siis tuleb võtta olemasolevatest maksimum. Ehk pitsitada maast välja võimalikult rohkem saaki. Siit hakkavatki hädad pihta. Maakera on suletud süsteem, kus me ressursse juurde ei saa. Kujutage ette, et elate toas, kust te välja ei saa ja kõik mis teil on see on, selge see, et te ei hakka mõtlema kasumile, vaid püüate olemas olevat kasutada võimalikult ratsionaalselt, säästlikult ja jätkusuutlikult, et suudaksite kaua elus püsida. Aga inimene ei tunneta maakera suletud süsteemina ja arvab, et ressursse on võimalik kasumi nimel ekspluateerida lõpmatult. Ei kallid inimesed, viljaka maa hulk väheneb tohutu kiirusega ja selle üheks põhjuseks on kasumit taotlev maaviljelus. Talumehed pahandavad, et toiduainete hinnad on madalad, aga ise nad on kasumi nimel loonud ületootmise, kasutades kemikaale ja võimsaid masinaid. Tänaseks on hinnad pöördunud tõusule, sest maailma elanike arv hakkab jõudma kriitilise piirini, seni on kasvu toetanud toidu odav hind ja üleküllus, ning põlluks kõlblik maa väheneb. Vaadake ainult ülekaaluliste inimeste hulka. Et olukorda stabiliseerida, peab toidu tootmine minema tagasi väikestesse majapidamistesse, kes ei taotle kasumit, vaid ainult kulude(seal hulgas oma palga) katmist. Siis pöördub ka maailma rahvastik kahanemisele. Kaob vajadus suurte masinate ja kemikaalide järele. Paraneb toidu kvaliteet, maitseomadused ja toiteväärtus, väheneb vajadus ravimite järele, mis peavad ravima viletsast toidust tingitud tõbesid. Kaob toidu anonüümsus, tekib side tarbija-maaviljeleja, kaovad vahendajate tasud jne.