
Põllumajandusest on saanud ettevõtlus, nagu iga teinegi, peaaegu. Peaaegu selle pärast, et millegi pärast seda doteeritakse. See annab näiliselt küll põllumajandussaadustele odavama hinna, kuid see ongi näiline, suur osa EU eelarvest läheb põllumajandustoetusteks ja selle kohutava monstrumi üleval pidamiseks, mis seda toetust jagab ja kontrollib. See raha ju tuleb kokkuvõttes ikkagi maksumaksja, ehk meie taskust. Las olla toit poes kallim, aga see eest reaalse hinnaga. See oli väike sissejuhatus loo juurde.
Majanduses mõistetakse kasumi all rahajääki, mis tekib kui tuludest võetakse maha kulud. Kasum kas investeeritakse, või jakatakse omanike vahel ära(dividendid). Nii saab asjast aru ka maksuamet. Mina mina võtaksin maha ka investeeringud ja siis saaksin puhta tulu, mis siis jaotatakse lisasissetulekuna omanike vahel. Tänaseks on maaviljelusest saanud, põllumajanduslik tootmine. Tootmiseks on vaja kolme komponenti, ressursse, tööjõudu ja raha. Iga omanik püüab oma äriettevõttest saada suurimat võimalikku kasumit, kasutades olemasolevaid tootmiskomponente. Sama kehtib ka põllumajandusäris. Siin on ressurssideks, maa, vesi, õhk. Seega suurima kasumi saamiseks tuleb omada võimalikult palju maad ja juurdepääsu veele ja õhule. Kuna majandusteooria õpetab, et ressursid on alati piiratud, siis tuleb võtta olemasolevatest maksimum. Ehk pitsitada maast välja võimalikult rohkem saaki. Siit hakkavatki hädad pihta. Maakera on suletud süsteem, kus me ressursse juurde ei saa. Kujutage ette, et elate toas, kust te välja ei saa ja kõik mis teil on see on, selge see, et te ei hakka mõtlema kasumile, vaid püüate olemas olevat kasutada võimalikult ratsionaalselt, säästlikult ja jätkusuutlikult, et suudaksite kaua elus püsida. Aga inimene ei tunneta maakera suletud süsteemina ja arvab, et ressursse on võimalik kasumi nimel ekspluateerida lõpmatult. Ei kallid inimesed, viljaka maa hulk väheneb tohutu kiirusega ja selle üheks põhjuseks on kasumit taotlev maaviljelus. Talumehed pahandavad, et toiduainete hinnad on madalad, aga ise nad on kasumi nimel loonud ületootmise, kasutades kemikaale ja võimsaid masinaid. Tänaseks on hinnad pöördunud tõusule, sest maailma elanike arv hakkab jõudma kriitilise piirini, seni on kasvu toetanud toidu odav hind ja üleküllus, ning põlluks kõlblik maa väheneb. Vaadake ainult ülekaaluliste inimeste hulka. Et olukorda stabiliseerida, peab toidu tootmine minema tagasi väikestesse majapidamistesse, kes ei taotle kasumit, vaid ainult kulude(seal hulgas oma palga) katmist. Siis pöördub ka maailma rahvastik kahanemisele. Kaob vajadus suurte masinate ja kemikaalide järele. Paraneb toidu kvaliteet, maitseomadused ja toiteväärtus, väheneb vajadus ravimite järele, mis peavad ravima viletsast toidust tingitud tõbesid. Kaob toidu anonüümsus, tekib side tarbija-maaviljeleja, kaovad vahendajate tasud jne.
4 kommentaari:
Põhjus, miks Euroopa Liit põllumajandust doteerib, on paljuski ajaloos kinni. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP/CAP) loodi sellel ajal, kui kõigil oli veel meeles II maailmasõja aegsed koledused. Seega said ühtedeks ÜPP eesmärkideks toiduga isevarustamise tagamine (et kunagi ei tekiks enam nälga), mõistliku hinnataseme tagamine tarbijatele, tagada põllumeestele rahuldav elatustase (nende tulu suurendamise läbi) ning olulisele kohale keskkonna, toiduohutuse ja loomade heaolu seadmine.
"Las olla toit poes kallim, aga see eest reaalse hinnaga." Selline lause lähtub võrdlemisi rikka tarbija positsioonist - arvestades, et EL on üks kõrgeima hinnatasemega majandusruume, võiks see mõnedele riikidele ja inimestele sellisel juhul olla üsna koormav (eriti just liitunud vaesemate riikide kodanikele). Eriti arvestades, et vaesemad liikmesriigid (sealhulgas Eesti) saavad ELi ühiseelarvest kasu rohkem, kui ise panustama peavad. Ehk siis hoitakse hindu all paljuski rikkamate liikmesriikide kulul, tehes seeläbi elu kergemaks vaesematel.
"Ei kallid inimesed, viljaka maa hulk väheneb tohutu kiirusega ja selle üheks põhjuseks on kasumit taotlev maaviljelus." See põhjus on kinni meis, inimestes, endis. Selles pole süüdi põllumajanduspoliitika ega toetused, ega põllumehed. Selles on süüdi see, et eelistame süüa köögiviljade asemel liha (mille kasvatamine on toiteväärtuse mõttes umbes kolm korda ebaefektiivsem), meile meeldib tarbida erinevaid piimatooteid jne jne.
"Et olukorda stabiliseerida, peab toidu tootmine minema tagasi väikestesse majapidamistesse, kes ei taotle kasumit, vaid ainult kulude(seal hulgas oma palga) katmist." Ehk siis need väiksed majapidamised on nagu "orjad", kellel pole õigust kasumit taotleda ja peavad vähesega läbi ajama...? Ning kui kasumit pole võimalik taotleda, siis kust tuleb raha investeeringuteks? Ehk siis keegi peab selle asja kinni maksma, et toidu tootmine mittekasumlikule ja väheintensiivsele tasandile viia. Selleks on siis riikide ühendus, kes selle toetustega kinni maksab nii et "suur osa eelarvest läheb põllumajandustoetusteks ja selle kohutava monstrumi üleval pidamiseks", mis tagab põllumeestele piisava sissetuleku, et nad oleksid huvitatud ja motiveeritud nö tasuta töö tegemisest. Sõnaga, postituses kasutatud mõtet kasutades - põllumajandus ei saa eksisteerida suletud süsteemis.
Lõppeks, kui nüüd taotluslikult tootmise efektiivsus ja seega ka toodangu maht alla viia, tähendab see sisuliselt mingile osale maailma elanikkonnast surmaotsuse allkirjastamist. Kes siis otsustab, kes jääb ja kes mitte? Loonatalu?
Paljuski sinuga nõus. Kuid dotatsioonide jätkuv maksmine ja turu moonutamine, toob hiljem suuremaid probleeme.
Kirjutasin ju, et väiketootmine ei pea tootma kasumit, aga hind peab katma kõik kulu, seal hulgas normaalsed töötasud ja investeeringud ! Sellist viisi kasutab ka loonatalu.
Kolmandaks toidu tootmise järk järguline vähenemine, viib sündivuse vähenemiseni, mitte massilise hävinguni.
Liha suur tarbimine on üks suuremaid põllumaa kurnajaid.Teine kurnaja on põlluharimis viisid, kündmine, keemiaga väetamine jne.
ELis on erinevaid toetusi. Ühed neist on tõesti turgu moonutavad (WTO läbirääkimiste järgi) - EL on lubanud neist ka loobuda, kui ülejäänud maailm (peaasjalikult USA) oma toetustega sama teeb (nt. USA riik headel saagi aastatel ostab kõrge hinnaga farmeritelt vilja kokku, andes seda Aafrikasse toiduabiks - reaalselt on see oma sektori toetamine, sest muidu kõrge saagikuse korral hind turul ju langeks).
On ka selliseid toetusi, mis ei ole moonutavad ja mida võiks rohkem hüvitisteks pidada. Selle alla käivad nt maastike hooldamine, elukeskkonna parandamine jms - ehk siis ühiskondliku tellimuse täitmine. Nt toetus selle eest et ei lase Natura aladel niitudel võssa kasvada - sellised toetused peaksid ju jääma, või pole neist ka kasu ja tuleks need kaotada?
"Kolmandaks toidu tootmise järk järguline vähenemine, viib sündivuse vähenemiseni, mitte massilise hävinguni." Ma kardan, et siin on asjad natuke keerulisemad. Prognooside kohaselt tarbimine (piimatooted, liha, seega ka vili) järgnevatel aastakümnetel oluliselt kasvab, ehk siis kasvab nõudlus. Peamiselt seetõttu et India ja Hiina on saavutanud elatustaseme, kus on hakatud sööma liha ning on hakatud isegi piima jooma. Seega näeme, et surve toodangu suurendamisele suureneb üha. Süüdistasid (osaliselt põhjendatult) toetusi turu moonutamises. Toidu tootmise vähendamine oleks samamoodi turgu moonutav tegevus - kas see oleks siis okei? Ja ma siiski ei tahaks uskuda, et selline tegevus oleks mõistlik - see tooks sisuliselt kaasa endaga süünikontrolli sisseviimise (analoogselt Hitleri Saksamaaga) ainult, et lapsesaamise võimalus ("õigus") seotakse inimese jõukusega - kes on rikkam, jõuab ka toitu osta oma lastele. Ehk siis omamoodi võetaks vaesemate riikide elanikelt ära võimalus lapsi saada...
Aga üldiselt olen nõus sellega, et asi on kinni inimestes endis. Kui me jätkuvalt jõuame osta ja eelistame tarbida liha ja piimatooteid köögiviljadele, siis surve keskkonnale seeläbi ainult kasvab.
Põhiline kild on see, et loonatalu kasutab ise seda maastikuhooldamisraha...mida EL maksab. irw...
a
Postita kommentaar